Ettekandele tuleb Hector Berliozi suurteos

Estonia kontserdisaal

FOTO: Kultuurikava.ee

Neljapäeval, 7. märtsil tuleb Estonia kontserdisaalis ettekandele Hector Berliozi «Reekviem», mida dirigeerib Vello Pähn. Solistina astub üles tenor Mehis Tiits, kaasa teevad Rahvusooper Estonia orkester ja koor, Eesti Rahvusmeeskoor ning Kammerkoor Voces Musicales.

Louis Hector Berlioz (1803–1869) oli prantsuse romantiline helilooja, kelle sulest pärineb esimene kuulajateni jõudnud romantiline sümfoonia «Fantastiline sümfoonia» (1830), milles autor kasutab tugevalt autobiograafiliste sugemetega programmi. Erilisel kohal tema loomingus on aga «Reekviem» («Grande messe des morts») op. 5, mis valmis 1837. aastal Prantsuse siseministeeriumi tellimusena 1830. aasta juulirevolutsioonis hukkunud sõdurite mälestuseks. Esmaettekanne toimus 5. detsembril 1837 Pariisi Püha Louis’ Invaliidide kirikus, dirigendiks Antoine Habeneck. Reekviemi pidi seejärel esitatama iga-aastasel mälestusteenistusel.

Invaliidide kirik oli hiiglaslik, mistõttu soovis helilooja luua teose, mille kõlapilt oleks kooskõlas ruumi mõõtmetega. Ta oleks meelsasti näinud 800-liikmelist koori, kuid leppis poole väiksema esitajate arvuga. Trükivalgust näinud noodis oli kirjas 210 koorilauljat, 108 keelpillimängijat, 20 puhkpilli, 12 metsasarve, lisaks neli lavavälist puhkpilliansamblit. Siiski on kirjas ka mööndus: «Antud numbrid on suhtelised. Kui ruum seda võimaldab, siis võib koorilauljaid olla kaks või kolm korda rohkem, orkestrit tuleks suurendada proportsionaalselt. Kuid eriti suure koori kasutamise võimalusel, näiteks 700–800 lauljat, tuleks tervet koori kasutada vaid «Dies iraes», «Tuba mirumis» ja «Lacrymosas». Ülejäänud osades olgu koor 400-liikmeline». Tänapäeval esitatakse sageli siiski esituspaigale mugandatud versiooni.

Reekviemil oli erakordne mõju: «Dies irae» ajal sai üks naisterahvas koori seast närvivapustuse ja preester puhkes altari juures nutma. Veel veerand tundi pärast kontserti nuttis ta käärkambris. Pärast esmaettekannet kirjutas filosoof ja luuletaja Alfred de Vigny: «Muusika oli imeilus, kummaline, metsik, pulbitsev ja südantlõhestav». Ka helilooja hindas reekviemi olulisimaks oma teoste hulgas. Kaks aastat enne oma surma kirjutas ta: «Kui mind peaks ähvardatama kõigi mu partituuride hävitamisega, üks välja arvatud, siis paluksin säästa oma reekviemi.»

Tagasi üles