Avatakse Inga Heamägi näitus

Inga Heamägi. Valaskala kõhus. Foto: Repro

Esmaspäeval, 18. märtsil kell 18 avab Inga Heamägi Tallinnas Draakoni galeriis isiknäituse «PS. Psalmid ja prohvet Joonas valaskala kõhus», mis jääb avatuks 6. aprillini.

Inga Heamägi on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (endise Eesti Riikliku Kunstiinstituudi) aastal 1988 ja tegutsenud sellest ajast aktiivselt nii vaba- kui ka tarbegraafikuna. Selle aja jooksul on tal on olnud mõnikümmend isiknäitust Eestis ja väljaspool, lisaks arvukad esinemised rahvusvahelistel graafikanäitustel Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Inga Heamägi on pälvinud mitmeid autasusid, viimati tunnustati teda 2019. aasta Wiiralti preemia ergutuspreemiaga. Inga Heamägi on Eesti Vabagraafikute Ühenduse esinaine, tema teoseid kuulub mh Eesti Kunstimuuseumi, Minski Kunstimuuseumi (Valgevene), Kaliningradi Riikliku Kunstigalerii, Krasnojarski muuseumi (mõlemad Venemaa) ja Mark Rothko Kunstikeskuse (Daugavpils, Läti) kogudesse.

Autor kirjutab oma näituse tutvustuseks: «Näituse üldnime «PS» tähendus on mitmeti mõistetav – esiteks on PS kui postscriptum ehk pärast juurdekirjutatu. Teiseks on sellel Psalmide ehk laulude tähendus. Tänapäeval on PS ka võimas programmeerimiskeel. Ja lõpuks on PS ka Eesti Vabariigi põhiseaduse ametlik lühend. Pealkirja teine osa – «Prohvet Joonas valaskala kõhus» on inspireeritud või õigemini minu vastukaja ülemaailmsest rändekriisist ja selle tagajärgedest. Konkreetselt aga ühest maailma vapustanud kurvast sündmusest – väikse süüria 3-aastase poisi Aylan Kurdi lugu, 2015. aasta septembris, Türgis.

Maailmas on alati olnud nii suurt häda kui ka joovastavat rõõmu olenemata meie usulisest kuuluvusest. Parimal juhul on meid õpetatud oleme tänulikud kõige hea eest, mida Jumal (või loe: Elu) meile annab.

Käsitlen kahe justkui väga erineva religiooni – kristluse ja islami – ühisosa, mis on teineteisega seotud nii Vana Testamendi, Evangeeliumi kui Koraani kaudu. Ma ei taha olla lahmiv ega lihtsameelne üldistaja. Meie käes on aastatuhandete kaupa inimkonna ajalugu ja samavõrra vigu ja põhjuseid, mille kõige nimel on sõdu peetud ja inimesi tapetud. Meil on võimalus sellest õppida. Sest kõige tähtsam siin Maa peal on Elu ja seda ei ole me ise loonud vaid meile on see antud väärtusliku kingitusena, mida peaksime hoidma ja kaitsma.

Pildiliselt on näitus üles ehitatud prohvet Joonale ja palvele kui inimkonna universaalsele päästvale abivahendile. Minu sinisilmsus on suunatud tulevikku kasutades tänase päeva dokumentaalseid kaadreid ja vanu õpetusi.»