Kultuurisoovitused

Mary Poppins paneb morni pereisa rõõmuhoos ulakalt volksama

Vanemuise uues hittmuusikalis, hoogsas ja lustlikus «Mary Poppinsis» säravad Kaspar Kiisk, Hanna-Liina Võsa ja Kristiina Raahel Uiga.

FOTO: Alan Proosa

Vanemuise selle aasta lastemuusikalil «Mary Poppins» on tempot ja jumet. Numbrite ja stseenide vahetumisel on saavutatud eesti teatris harva kohatav intensiivsus, ja kuigi originaalesitusele ositi ka alla jäädakse, saab pisike teatriime ka meil teoks ning lapsed plaksutavad pärast kaht ja kolmveerandit tundi häämeele ning rõõmuga.


See kujuteldav maailm, mis muusikalietenduses lavale luuakse, peaks žanrireeglitele vastamiseks olema lisaks glamuursele ja lopsakale fantaasiamängule ka väga väle ja täpne.

Allakirjutanut vaimustas Chicagos 2009. aastal nähtud etendusel just see kergus, millega laulupartiisid ja tantsunumbreid esitati, ning see, kui sujuvalt need vaheldusid nõudlike rollijoonistega.

Bert Andres Mähari esituses säilitab rõõmsa sõbraliku tulukese silmanurgas kogu etenduse jooksul, lavahai ei lase ennast misanstseenide või trikkide keerukusest häirida.

Vanemuise versioonis ei nõutud temalt küll ka selliseid imesid, mida Gavin Lee Broad­way tuuril korda saatis, steppides lavaportaali ülaserval, pea alaspidi, peaaegu nähtamatutel trossidel rippudes.

Oma laulunumbrites tundus tema enesekindlus proovile pandavat, kuid ettevaatlikkuseks ma küll põhjust ei kuulnud ning lauludetsibellide lisamisega saaks Bertile vaid vahvust juurde.

Hannes Kaljujärve pereisa George Banks on Tartus pigem pahur kui kõrk, aga tänapäevases kontekstis võiks pankuri püsivat pahurust isegi mõista – ajastul, kui pensionisambad muudkui murenevad ja kindel valuutagi vajab äkki varjupaika, oleks oma palgaviivitustesse mõistvalt suhtuv lapsehoidja tõeline varandus.

Hanna-Liina Võsa muusikalinäitleja kogemust on tunda juba tema esimesest stseenist Bankside lastetoas, kus laulu «Läbilõhki veatu» perfektne esitus sundis allakirjutanut korraks kahtlema, kas tegemist pole äkki eelnevalt salvestatu ettemängimisega.

Meile ilmuv Mary Poppins on pigem täpne, ettevaatlik ja napp kui pöörane ja pikantne. Oli tunda, et kui ta vaid tahaks, tantsiks ja laulaks see Poppins ülejäänud pikali, aga tõesti, mis mõtet sel oleks?

Ilmselt on esitusõigustega kaasnevad nõuded aidanud ka truppi mobiliseerida ning võib- olla on just episoodiliste ning kõrvaltegelaste täpne joonis ja esitus või koori ja tantsutrupi mängulust seekordse lastemuusikali edu pant.

Kostüümile ja valguskujundusele ning videoanimatsioonidele on tähelepanu kulunud ja lavapilt aina muutub ning üllatab. Ehk tekib Tallinna Nokia kontserdimajas lisaks sügavus ning avarus, mida ei mahtunud Vanemuise lavale.

Ma ei mäleta, kas USA versioonis avanesid samuti vaatajale hiigelsuured raamatukaaned, igal juhul ei võtnud need sedavõrd ruumi. Leidliku kujundusvõtte miinuseks on, et kirjeldatud raamatukaaned, mis alul efektselt lahti lükatakse, mõjuvad ehk liialt kaalukatena, ning jätavad massistseenide tarvis nii pisikese tantsuruumi, et iga koori või tantsurühma liige saab endale vaevalt paar ruutmeetrit.

Kas oligi ruumipuudus Vanemuise laval või balletiartistide erinev ettevalmistus põhjuseks, miks jahmatavat koreograafiat vähevõitu sündis ning mängu-viipekeele supernalivägalustlikekstraülivõrdes jäigi vist toredaimaks n-ö tantsunumbriks.

Dirigent Leinatamm tuli ilmselgelt trupile vastu, kui pargistseenis kujude elluärkamise suure tantsunumbri tempot aeglustas – marmor- või metallkujude asemel elustus meil ju pigem loomakujudeks pügatud hekk ning mahukad kostüümid määrasid ka õõtstantsu tempo.

Vaadates lavatäit staatilisevõitu suurte harjadega korstnapühkijate finaalnumbrit «Elus kõike juhtub», tuli kohe meelde Broadway versioon samast stseenist, kus sama suur korstnapühkijate kamp üksi ja rühmadena põrandal ja seintel muudkui steppis ja tantsis kui sõge.

Kas aga ongi alati tarvis taotleda imet, mis nagu laulus «... tõepoolest teoks saab, kui vaid tahta». Äkki piisab õnneks sellest, kui ema ja isa vahel köögis ühe valsi tantsivad. Ja märkavad, kes nende tähtsa maja väikestes voodikestes magavad.

Uus muusikal

Disney ja Cameron Mackintoshi «Mary Poppins»

•    P. L. Traversi raamatu «Mary Poppins» ja Walt Disney samanimelise filmi (1964) ainetel.

•    Originaalmuusika ja laulusõnad Richard M. Sherman ja Robert B. Sherman, libreto Julian Fellowes.

•    Uued laulud, muusika ja laulusõnad George Stiles ja Anthony Drewe.

•    Tõlge Leelo Tungal, Anna-Magdaleena Kangro. Lavastaja Georg Malvius, muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, dirigent Lauri Sirp, koreograaf Cedric Lee Bradley (USA).

•    Osades Hanna-Liina Võsa või Nele-Liis Vaiksoo, Andres Mähar või Karol Kuntsel, Merle Jalakas või Eve Kivisaar, Hannes Kaljujärv või Veikko Täär, Külliki Saldre või Merle Jääger, Lauri Liiv või Simo Breede, Erkki Rebane, Raivo Adlas, Jaan Willem Sibul, Karmen Puis, Siiri Koodres, Katrin Kapinus, Valentina Kremen, Kristiina Raahel Uiga, Karoliine Pärlin, Laura Danilas, Alger Ahuna, Kaspar Kiisk, Mihkel Känd jt.

Esietendus 23. novembril Vanemuises

Tagasi üles