Ei ole põhjust kahelda, et eesti rahvas hindab ja armastab omakeelset teatrit. Allikatele toetudes on ajaloolased väitnud, et pärast «Saaremaa onupoja» esietendust 1870. aastal Vanemuise seltsis levis see kunstiliik kui epideemia – kümne aasta pärast mängiti näitemänge juba ligi sajas kohas üle Eesti.
Aeg on edasi läinud, riigivõim jälle meie endi käes ja teatritegemine riiklikult subsideeritud ja kaitstud kui põhiseaduse preambulis fikseeritud riigi eesmärk – tagada eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Koostöös Cameron Macintoshiga valmib 2011. aastal Disney litsentsi järgi Vanemuises Georg Malviuse lavastus «Mary Poppins», mille kavalehe järgi kuulub juhtivasse teostusgruppi kuus välismaalast, kelle töötasude, hotelli- ja transpordikuludeks hindas hiljuti samas valdkonnas tegutsenud Muusikaliteatri juhtkond suurusjärku miljoni (krooni) lähistel.
Loodav etendus peab järgima täpselt remarkides kirjeldatut, pisimadki muutused tekstides ja lavakujunduses, aga ka teostajate ja osatäitjate valik tuleb kooskõlastada litsentsiandja peakontoriga, samas ei ole lubatud lavastust üks ühele kopeerida, see eeldaks kallimat litsentsi.
Kohalikega võrreldes nõuab heakskiidetud teostusgrupp tavaliselt neljakordseid summasid, mida neile ka makstakse. Eelnevatele muusikalilitsentside taotlemise kogemustele toetudes oletame kõigi autoritasude ja litsentsitasude osakaaluks umbes 20 protsenti ehk viiendikku saalituludest. Lasteetenduse piletid algavad 12 eurost, mis teeb etenduse külastamise paljudele keeruliseks. Hinnaalandust ei tehta.
Eelmise aasta teatristatistika aastaraamatu järgi läks Vanemuise toetusteks kõigist Eesti teatritest suurim summa, jättes välja kinnisvarainvesteeringud – 60 861 609 krooni. Selle aasta 14. septembri intervjuus Kuku raadiole väidab kultuuriminister Rein Lang, et kultuurile minevaid summasid võiks üle vaadata ja toetada ikka eelkõige neid, kes riigi toetust vajavad.
Ühe algatusena käib ta veidi hiljem välja idee piirata riigi raha ajaviitekirjanduse ostmiseks raamatukogudesse või maksustada selle laenutamine, sest see pole otseselt toetust vajav kultuurisegment.
Esitatud infosse süvenedes esitaks hulga retoorilisi küsimusi. Kas riigi dotatsioon on Vanemuisele antud selleks, et ebavõrdse konkurentsiga lämmatada ja välistada eos igasugune konkureeriv teatrialane kommertstegevus, mis võiks ohustada nende turupositsiooni?
Kas sisseostetud muusikalitoote reklaamikampaaniast jääb ka mingeid vahendeid sellise teatrikunsti reklaamimiseks, mis ilma dotatsioonita ennast ei majanda – draamaetendustele, uuele dramaturgiale, nt omamaised lood omadest inimestest, aga ka igasugune otsingulisem teater?
Või kvalifitseeritakse need tegevused ärilise loogika alusel formaalseks vusserdamiseks, mis tuleb võimalikult odavalt ära teha, et linnuke kirjas? Draamateatri auhindade jagamisele pole Vanemuisel suuremat asja olnud, vaatamata Eesti suurimale dotatsioonile. Kas ärilise ettevõtluse ja põhiseaduse preambuli alusel doteeritud tegevuse prioriteedid pole nagu sassis?
Või jagatakse meil maksuraha nüüd erakondliku kuuluvuse alusel ja JOKK?
Rednar Annus, parteitu
Helsingi teatrikõrgkooli
teatrikunsti magister 2010
Eesti Improteatri projektirühma juht (dotatsiooniks Langi soe
käepigistus)