Paavo Nõgene: kunst on kunstist ära elada

Paavo Nõgene
, Vanemuise teatrijuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paavo Nõgene
Paavo Nõgene Foto: Margus Ansu

Hinnanguid andes peaks kriitik analüüsima tervikut! Vanemuise teatri repertuaaris on käesoleval hooajal 45 täismahulist lavastust, millest muusikale on kuus, millest omakorda lastele ja peredele suunatud lavastusi viis ja mis kõige olulisim – Eesti algupärandid nendest kuuest kolm.

Aastatel 2009-2013 on jõudnud või jõuab lavale kuus täismahulist originaalheliloomingule tuginevat muusika-tantsulavastust, mis teeb meist enim originaal- heliloomingut telliva teatri. Käesoleval hooajal esietendub 19 uuslavastust, millest muusikale on vaid kaks – mõlemad neist laste-ja koguperelavastused.

Muusikal on muusikateatrit, tantsuteatrit ja sõnateatrit ühendav žanr. Vanemuine on ajalooliselt kolmežanriteater, oleks totter, kui me seda ei kasutaks. Muusikali abil jõuavad teatri juurde kümned tuhanded inimesed, paljud esimest korda, paljud tulevad tänu sellele teatrisse tagasi.

Eraldi rõhutan laste-ja kogupereetendusi – lapsed on Eesti teatri tulevik ning nende harimine väga heal tasemel muusikalavastustega pole kurjast, see on väga suur privileeg Eesti lastele. Vaadakem kaugemasse tulevikku ja nähkem lastele pakutavates heal tasemel lavastustes külastajaid, kes täidavad Eestit teatrisaale ka 50 , 60 ja 70 aasta pärast.

Mis puutub ülejäänud repertuaari, siis viimastel kuudel on ka Vanemuise draama- ja tantsulavastuste saalid praktiliselt välja müüdud, mõne üksiku erandiga. Seega ei ole alust murel, kas muusikalide kõrval ka teiste žanrite jaoks jaksu jagub.

Kunst on kunstist ära elada. Selleks, et Lõuna-Eestis hoida muusika- ja tantsuteatrit, ei piisa tänasest riigidotatsioonist. Selleks peab teater teenima 2 miljonit eurot (üle 30 miljoni krooni) omatulu. Teiste sõnadega öeldes – kui Vanemuine ei teeniks oma lavastustega sellises mahus omatulu, puuduks Tartus tasemel ooper, operett, sümfooniaorkester ja ballett. Ooperi lavaletoomine on kulukam kui muusikali, kuid selles osas küsimusi ei teki? Kusjuures, ooper ei teeni end tagasi, muusikal aitab lavale aga ka ooperi!

Kumb on põhiseaduse preambuli kontekstis olulisem? Kas 140-aastase ajalooga mitmežanrilise teatri elushoidmine või selle allavett laskmine? Minu arvates on olulisem säilitada mitmežanriline teater, sealjuures Eesti kõige külastatavam teater. Ilma raha teenimata pole see kahjuks võimalik.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles