/nginx/o/2019/04/08/11934439t1hb0bb.jpg)
NUKU teatris esietendub 14. aprillil Mait Jooritsa lavastatud «Momo», mis põhineb Michael Ende samanimelisel muinasjutt-romaanil. Teose on dramatiseerinud Priit Põldma ja lavastanud Mait Joorits, mängivad Doris Tislar (nimiosas), Mihkel Vendel, Andres Roosileht, Leino Rei, Lee Trei, Tiina Tõnis, Getter Meresmaa, Karl Sakrits ja Risto Vaidla.
«Momo ehk Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi» ilmus Saksamaal 1973. aastal, kuid lavastaja sõnul on teose teemad, nagu aja mõistmine ja aja pühendamine oma lähedastele, muutunud aastatega ainult aktuaalsemaks.
Mait Joorits luges Ende eesti keeles 1994. aastal ilmunud teost esimest korda põhikoolieas. «Ma mäletan kõige rohkem ilusat nukrat atmosfääri. Ja Reti Saksa illustratsioone, mis mulle tohutult meeldisid,» meenutab ta. «Ma usun, et «Momo» pakub üha kiirenevale ja võõranduvale ühiskonnale vaikset vastukaalu.»
Michael Ende romaanis tegutsevad hallid härrad, kes teevad inimestele ettepaneku aega kokku hoidma hakata ja kokkuhoitud aeg Ajahoiukassasse intresse koguma panna. Kui algul tundubki, et elatakse tõhusamat elu, siis peagi muutuvad inimesed üha õnnetumaks, nende vaba vaim ja rõõmus meel känguvad. Momo on väike tüdruk, kellel on erakordne võime kuulata inimesi nii, et nood leiavad oma muredele lahendused. Oma vaikse vaimujõuga suudab ta viimaks hakata vastu ka ajavaraste tegevusele.
«Romaanis sõnastab autor kujundlikult ja leidlikult aja iseärasusi ja paradokse ning sunnib meid samas värske ja kriitilise pilguga vaatama kuulsat turumajanduslikku juhtlauset Time is money. Näeme ilmekalt ja lastepäraselt, milline varandus ja kapital on individuaalne aeg ja sellel põhinevad inimsuhted,» kirjutas kirjanduskriitik Aivar Kull arvustuses 1994. aastal ilmunud eestikeelsele tõlkele.
Michael Ende kirjutab oma romaanis: «On üks suur ja ometi üsna igapäevane saladus. See saladus on aeg. Aja mõõtmiseks on kalendrid ja kellad, aga need ei tähenda midagi, sest igaüks teab, et üksainus tund võib tunduda nagu igavik, vahel võib see aga hetkena mööduda – olenevalt sellest, mida sel tunnil läbi elatakse. Sest aeg on elu. Ja elu elab südames.»