Margus Tamm: kirjanikuks ma ennast veel ei pea

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Margus Tamm

FOTO: Peeter Langovits

Margus Tamm on tänapäeva renessansi­inimene, mees nagu orkester, Leonardo da Vinci, Andy Warholi ja Kiwa järglane, lugupeetud (ja ka pahameelt tekitanud) disainer, peformance’i- ja installatsioonikunstnik, nõtke sulega kunstikriitik ja nüüd ka Betti Alveri debüüdipreemiaga auhinnatud proosakirjanik. Samuti kuulutati Tamme nimi mõni aeg tagasi välja kaasaegse kunsti auhinna Köler Prize nominentide hulgas.


Tulid just Tartust auhinda vastu võtmast ja ütlesid, et sattusid ka konverentsile TEDx. Kas loo­materjali ka said?

Tundub, et ei saanud

Sellised korporatiivsed, ajurünnaku moodi üritused on su juttudest mitmel puhul silma hakanud.

Reklaamiagentuuris töötades tuli neid ette küll. Eks kogu selline ameerikalik toimimismehhanism on meie kultuuris ikka suhteliselt uus ja võõrastav asi, natuke nihkes reaalsus, ja seetõttu pakkus ka huvi, teravdas tähelepanu.

Töötasid üle kümne aasta reklaamiagentuuris. Praegu sa niimoodi päev-päevase režiimiga tööl ei käi. Miks ameti maha panid?

Sain 2009 stipendiumi Londonisse, see oli üks põhjus. Ega mul reklaaminduse vastu midagi ei ole, arvan, et see on töökvaliteedi ja tasustamise suhtes üks optimaalsemaid variante, mis on saadaval. Üle kümne aasta oli samas ka töötatud ja asi hakkas rattasse kiskuma. Masu tuli ka peale, mis tähendas, et töö muutus igavamaks, kliendid kartlikumaks, ilu oli vähem jne.

Tänapäeva kirjanduses on reklaamifirmad, meediaagentuurid, turunduskojad jne küllaltki sagedased ilmingud. Kirjanduse ülesanne on ajast aega ikka olnud ka tõeotsing ning n-ö kujutise-tööstuse telgitagused kui moodsa tõe produtseerimise viis võiks olla selles suhtes üks huvipakkuv koht. Mida arvad sellest?

Kindlasti on reklaamifirma huvitav infovoogude ja maailmade ristumiskoht – kohtuvad kunst ja kapital. Mulle tundus vahepeal, et Eesti ajakirjanduses oli levinud skeem, kus endised reklaamitöötajad halasid, et milline hirmus maailm see on ja kuidas sealt lahkudes on elu parem. Muidugi on selles oma absurdsed momendid, kuid reklaamis töötamise suhtes mul mingeid eetilisi takistusi ei ole.

Miks sa üldse proosat kirjutama hakkasid?

Ma ei hakanud niimoodi proosat kirjutama, et noh, nüüd kirjutan proosat. Hakkasin blogi pidama. «Unesnõiduja» sünni võib lugeda kahte ossa. Kõigepealt kirjutasin aeg-ajalt blogisse.

Millalgi võtsid minuga ühendust tundmatud inimesed, kes tahtsid sellest raamatut kokku panna. Siis hakkasin raamatut tegema: selekteerisin blogist välja jutud, millel oleks narratiivi, ja paar lugu kirjutasin ka juurde, et asi oleks sidusam.

Jääb mulje, et valdavalt oled kirjutanud elust maha, dokumenteerinud olemasolevat. Kui palju leiab «Unesnõidujas» fiktsiooni?

Mingil määral leiab, kuid mitte eriti. Üks lugu, trepilugu on täiesti laenatud. Selle jutustas filosoofiaõppejõud Jüri Eintalu ühes loengus. Lugude kirjutamisega on mul olnud nii, et ega ma ühe ropsuga ikka ei ole kirjutanud. Paned midagi paberile, hiljem vaatad üle, muudad midagi – ühe loo kirjutamine on minu jaoks ikka järkjärguline protsess. Kui mu hea sõber Peeter Sauter on seda meelt, et asi tuleb ühe hooga paberile kirjutada, siis mina päris nii ei arva.

«Unesnõiduja» viimases loos lähed sa Mehhikosse otsima kuulsate geriljavõitlejate zapatistide jälgi. Räägi sellest natuke lähemalt.

Pärast Londonit mõtlesin, et võiks minna Londonile vahelduseks kuhugi teistsugusesse kohta. Läksin koos tuttava sotsioloogiga, kes uuris ökokogukondasid. Sellega oli pool põnevust ka minu eest ära tehtud. Enda plaan oli jah zapatistid üles otsida. Nende liidri subcommandante Marcosega ma muidugi ei kohtunud, kuid muid kohtumisi toimus. See meenutaski natuke nagu riikidevahelist kohtumist – kohtusin nende valitsusega, tervitati Eesti vabariiki jne. Taotlesin ka luba seal mõni päev peatuda, kuid seda mulle ei antud.

Miks ei antud?

Arvan, et neil ei olnud mind lihtsalt vaja. Mis ma seal ikka jõlgun. Pakkusin neile küll, et võin seintele Che Guevarasid maalida, aga noh. Mina ei osanud hispaania keelt, nemad inglise keelt. Kogu suhtlus saigi üldse võimalikuks, kuna kohal viibis ka üks dokumentalistide grupp, kes mind siis ka vahendas.

Zapatistid muidugi koosnevad valdavalt maiadest ning nendega ei pruugi ka hispaania keeles hakkama saada. Subcommandante Marcos küll ei ole maia ja tema rääkivat väidetavalt ladusalt mitmetes keeltes. Aga ta on üks poolmüstiline ja poolmüütiline figuur, kelle kohta ei olegi täpselt teada, on teda üks või mitu. Mehhikos inimestega suheldes sain aru, et kõik, kes tast rääkisid, projitseerisid oma superego talle peale. Kõik rääkisid tast erinevalt, kuid konsensus on, et tegu on kõrgeltharitud meesterahvaga.

Kes kirjutab ka lasteraamatuid.

Lasteraamatuid, kriminaalromaane, esseid ja artikleid – see produktiivsus on ikka ühe inimese kohta üle võlli. Viimases Acta Semioticas kirjutasin artikli kollektiivsetest autoritest, kus subcommandante Marcose kõrval käsitlesin veel Luther Blissetti ja Nicolas Bourbanki.

Selle tarbeks otsisin tema kohta ka uuesti materjale kokku. Ameerika maailmajaos on ta ikka selline superstaar, totaalne kultusfiguur. Midagi spetsiifiliselt ladinaameerikalikku selles kõiges on. Euroopas muutuks ta koos oma maskiga võib-olla paroodiaks.

Sul on praegu EKAs doktorantuur käsil. Mis teemal doktoritööd kirjutad?

Mingis mõttes jooksevad ka zapatistid mu teemasse ja eks ma seetõttu neid otsima ka läksin. Niisama ma konnata ei viitsi, mingi eesmärk peab ikka olema. Zapatistid alustasid relvastatud ülestõusudega, kuid hiljem võib nende sekkumisi nimetada pigem performance’iteks.

Doktoritöös käsitlen sekkuvaid aktsioone. Taktikaline meedia on inglise keeles selle kohta kõige levinum termin, interventsionism ja neosituatsionism on ka kasutusel. Avalikus ruumis ja meedias toimuvad omaalgatuslikud sekkumised, selline kunsti ja aktivismi hübriid. Selle üritan ma lõpetada artiklikoguga.

Kirjanduskriitik Mihkel Kunnus on «Unesnõidujat» oma arvustuses väga-väga heaks väikeseks kirjanduseks nimetanud. Millised on su kirjanikuambitsioonid, kas on plaanis väikese kirjanduse juurest liikuda ka suurema poole, katsetada uute vormide ja plaanidega?

Ausalt öeldes ei ole. Ega ma rohkem ei olegi kirjutanud, ei varem ega hiljem, kui seal raamatus on. Kevadel kirjutasin veel viimased asjad, et raamat sidusam saaks. Seetõttu ma ennast ka mingiks kirjanikuks ei pea. Abstraktselt rääkides, siis suurvormid oleksid muidugi toredad – eks sellised fragmentaarsed jutustused minu arust natuke eelmise talve lumi ole. Samuti nagu kunstistki üritatakse praegu jälle seda suurt jutustust üles võtta ja taas leida mingisugust utoopiat. Kirjanduse kohta ma nii hästi öelda ei oska, kuna pole nii head ülevaadet, kuid oletan, et protsessid on samad.

Kõige tähtsam küsimus. Oled raamatu pealkirjaks kaaperdanud teise raamatu pealkirja – kunagise kuulsa ja kultusliku Andres Ehini ümber jutustatud tšuktši muinasjuttude pealkirja. Kuidas nii?

Nimi tekkis kõige lõpuks. Eks ma üritasin asja terviklikumaks traageldada. Kuna ühes jutus oli mingi «Unesnõiduja» tsitaat olemas, siis meenus, et lapsepõlves oli üks selline raamat, mis väga mällu sööbis. Läksin raamatukokku, lugesin selle uuesti läbi ja tekkis mõte, et võiks sellest tšuktši teemast mingi traagelniidi veel tõmmata. Originaalset «Unesnõidujat» üle lugedes avaldas muljet selle loojutustamise tehnika.

Kuidas sulle tundub, kas kirjanik olla on kuidagi tähtsam kui näiteks kunstnik, kuidagi väärikam?

Eesti kultuuris tundub tõesti, et eriline positsioon on, kirjanik on midagi sinna evangelisti kanti. Kirjanik on nagu midagi püha – meil ei õpetata kirjanik olemist kuskil, mujal sellist asja ju on. Kunstnik on midagi elust võõramat, aga kirjanik on jumalast antud and, kes tuleb rahva hulgast ja kõneleb rahva keeles. Võtame kogu ärkamisaja paatose, siis suurkujud on ikka sõnameistrid. Räägitakse eesti keelest ja eesti keele hoidmisest.

Arvustus

Margus Tamm
«Unesnõiduja»
Raudwara, 2011
190 lk

Margus Tamme debüütraamatut «Unesnõiduja» oma 41 lühiproosapalaga võib mingis mõttes võrrelda ka hea, intelligentse popalbumiga, ilma et peaks nõndaviisi määratledes mõistega kaasas käivat halba maiku häbenema. Lood on lühikesed, haaravalt ja nutikalt jutustatud.

Keeleliselt tähelepanuväärne (mida märkis ka Alveri žürii), detailides väljatöötatud. Margus Tamm märkab elu vastuolulist paljusust ja edastab selle hinnanguid andmata, mis ongi ehk tõsiseltvõetava kirjanduse üks tunnuseid. Raamat, mis on ise ja laseb ka teistel olla.

Algselt blogikirjandusena mõeldud teos on kiire ja kompaktne sissevaade ühe 21. sajandi inimese, nn kreatiivsesse klassi hulka kuuluja ellu. «Unesnõidujat» võib pidada ka reisiraamatuks – toimuvad need reisid siis autori tuumasõjahirmudest triibutatud lapsepõlve Loksal, paneelmaja elanikke ellu Tallinnas või siis hoopis Indiasse.

 

Tagasi üles