/nginx/o/2011/12/07/867940t1h91f7.jpg)
Sedapuhku on Artis tabanud kümnesse, võtnud näidata ühe tänavuse filmiaasta suurema üllataja, stiilse ja vaimuka kummarduse Suurele Tummale. Ainult üks film – Itaalia kurikuulsat poliitikut Giulio Andreottit pilav «Il Divo» – on Postimehe PÖFFi žürii kaheksa-aastase ajaloo jooksul pälvinud sama kõrge keskmise hinde 4,6. Ja eks näita juba seegi midagi, kui korraga vaimustuvad nii Kaur Kender kui Maria Avdjuško – muidu on ju nii, et ühele paistab päike ja teisele kuu.
«Artist», mille on kirjutanud ja lavastanud leedu-juudi juurtega prantslane Michel Hazanavicius, tabab ilmselt midagi olulist vaataja ootustes – pakub seda, mille järele küsib PÖFFi järelsõnas ka enesele iseloomulikult sirgjoonelisel moel Arvo Iho: «... elades siin tinase taeva all, ei taha enam sellesse lõputusse masenduse ja soigumise voolu sukelduda. Vaatajana ootan, et hea film annaks mulle positiivse elamuse, pakuks naudingut, energiat ja rõõmu ning aitaks mul paremini edasi elada.»
Kui film sai heli
Ent tähelepanuväärne pole mitte see, et «Artist» pakub positiivseid emotsioone, vaid see, kuidas ta seda teeb.
Tummfilmi toores ja vahetu, sõnadest segamata füüsilisus, selle energia, äratatakse siin ellu ja võimendatakse maksimumini. Armastus on jälle ilus nagu muinasjutt – aga nii, et piinlik ei ole, tegelaste emotsioonid on lihtsad ja siirad, kuid tasakaalus, üle ei mängita, kui sellise mängu juurde käiv efekt välja arvata – aga see ju ongi pastišš, tummfilmi moodne, aga lugupidav stiliseering, kust on võimalik välja jätta kõik see, mis teeb suure osa vanadest melodramaatilistest «tummadest» tagantjärele vaid uurijatele huvitavaks.
Lugu, mida mustvalge ja suuresti tumm «Artist» jutustab (kui Ludovic Bource saatemuusika kõrvale jätta), on tummfilmi enda lugu, täpsemalt selle jalgujäämine ajale – helifilmile, mille sündi kuulutas 1927. aastal «Džässilaulja».
Vaatenurk on siiski teine – pigem kaotajate oma, mis sest et romantilise komöödia võtmes – kui muusikalis «Lauldes vihmas», mis kujutab sama ajastut. Kõrvalepõike korras: paneb vaid imestama, kui vähe on sellest revolutsioonist, mis tõi nende näitlejate elus, kes ei kohanenud, kaasa dramaatilisi muudatusi, isegi tragöödiaid, tehtud tõsiseid draamasid.
«Artistis» ei suuda sellega kaasa minna George Valentin, kes on harjunud vaatajaga tegema mida iganes, panema ta nutma või naerma. Miks, Hazanavicius üheselt ei osuta – ja see sogab vett –, küll annab ta mitu vihjet, millest üks selgub alles päris lõpus, kui George ütleb oma ainsad sõnad kogu filmis. Muide, samal põhjusel oli sunnitud oma Hollywoodi karjäärile joone alla tõmbama ka Emil Jannings.
See-eest leiab autor oi kui efektseid kujundeid, et väljendada George’i piina. Näiteks läheb tummfilm hetkel, kui George teadvustab esimest korda pöördumatult muutunud tegelikkust, ootamatult üle helifilmiks: klaas, mille peategelane lauale asetab, teeb kõlksu, järsku heliseb telefon, koer haugub... Vallandub tõeline helide müriaad! Ka George üritab peeglisse rääkida, aga hääl ei tule kõrist välja – tummfilm on jälle tagasi.
Jah, me teame, et see on tinglik, et nii ei saa päriselt olla – tegelikult nad, tummfilmikangelased, ju räägivad küll, ainult vaataja ei kuule –, aga mängu võlu haarab meid kaasa!
Vingerpussitav «Artist»
Vingerpussitab õigupoolest terve film. Näiteks õhutatakse George’i läbi linateose pidevalt rääkima, mis moodustab võluva stsenaarse kontrasti tema võimetuse või ka soovimatusega seda (helifilmis) teha.
«Räägi,» piinavad teda venelased elektritoolil juba «Artisti» avakaadrites jooksvas ja rohkem külma sõja aegset situatsiooni meenutavas filmis «A Russian Affair», mille esilinastusel George viibib ja mis, muide, lõpeb mitmetitõlgendatava sõnumiga: «Long live free Georgia!» Kuid siin on ka arvukaid süžeelisi, aga ka lihtsalt pildilisi kummardusi tummfilmidele ja mitte ainult neile, ühe meeldejäävamana «Kodanik Kane’ile» näiteks.
Tegelikult olen ma relvitu. Võiks ju poetada mõne halvustava sõna «Artisti» varjamatu meelelahutuslikkuse kohta, aga film on nii peenelt ja meisterlikult tehtud, Jean Dujardini ja Bérénice Bejo poolt ka võrratult mängitud, et sõnad ei tule suust, olen samuti tumm.
Pealegi – milline ilus sõnum majanduskriisis räsitud ja ajale jalgu jäänud või seda kartvatele hingedele selles peitub. Lõpuks on meil kõigil ju siin maailmas oma koht – õige tuleb ainult üles leida ja hea, kui keegi selleks abikäe ulatab. Muide – ei ole juhus, et meeleheites oma Suurte Tummade lindid süüdanud George’i päästab hukkumisest tema enda koer, kes sööstab tänavale abi järele. Koerad teatavasti oskavad ainult haukuda.
Uus film kinolevis
«Artist»
Stsenarist ja režissöör Michel Hazanavicius
Prantsusmaa 2011
Alates 9. detsembrist Tallinna kinos Artis
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)