Andres Ehin.

FOTO: Elmo Riig /Sakala

Täna hommikul lahkus meie seast tuntud luuletaja ja tõlkija Andres Ehin.

Andres Ehin sündis 13. märtsil 1940. aastal. Ta on töötanud õpetajana Neenetsimaal, olnud ajakirjanik ja entsüklopeediatoimetaja.

Teatmeteostes on tema loomingut nimetatud sürrealistlike sugemetega vabavärsiks, mille põhihoovuses ristuvad kaemuslikkus ja intellektuaalsus ning mis on kantud absoluutsest huumorist.

Ehin on tuntud kui kassetipõlvkonna autor. Tema esimene luulekogu ilmus 1968. aastal ja kandis pealkirja «Hunditamm». Lisaks luuletustele on Ehin kirjutanud kaks romaani ja näidendit.

Ehinit on nimetatud Eesti sürrealistliku luule elavaks klassikuks, kes on mõjutanud tugevalt endast nooremate luuletajate põlvkondi. Ta on üks rahvusvaheliselt tuntumaid kaasaegseid eesti luuletajaid, keda pidevalt kutsuti lugema oma luulet ka väljapoole Eestit ning Euroopat.

Ehin oli mõjuv esineja, kes kasutas esinedes nii oma sisendusjõuliselt madala hääle kui ka muusika võimalusi. Samas oli Ehin ka üks aktiivsemaid luuletõlkijad Eestis, tema huvi teiste kultuuride poeetilise väljenduse vastu ei tunne ei riigi- ega keelepiire.

Andres Ehin on tõlkinud proosat ja luulet inglise, vene, soome, prantsuse, saksa ja sölkupi keelest ning koos abikaasa Ly Seppeliga ka türgi keelest ja Amiran Kaladze abiga gruusia keelest.

Tema luuletusi on tõlgitud vene, läti, leedu, kasahhi, soome, rootsi, inglise, saksa, taani, galeegi, prantsuse, ungari ja hispaania keelde. Neid on viisistanud Veljo Tormis.

1994. aastal pälvis Ehin Loomingu aastaauhinna, 1996 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia luulekogu «Teadvus on ussinahk» eest. 2001. aastal sai ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia koondkogu «Alateadvus on alatasa purjus» eest, 2003. aastal pälvis Ehin Juhan Liivi luuleauhindna luuletuse «***sügaval maa all elavad...» eest. 2002. aastal tunnustas president Ehinit Valgetähe teenetemärgiga.