Karlsson ja Cosette – lõbusam ja nukram teatrimaski pool

Karlsson katuselt (Tarmo Männard) tembutab nukuteatris nii et vähe pole.

FOTO: Jaana Suur

Nuku- ja noorsooteatri tänavused jõululavastused «Karlsson katuselt» ja «Cosette» esindaksid justkui traditsioonilise teatrimaski kaht poolt, lustakat ja nukrat.


Vahur Kelleri lavastatud «Karlsson katuselt» haarab Väikevenna ja parajalt paksu, parimates aastates mehe tegemistesse kogu pere. Kui noorimad vaatajad ehk ei tunne veel nii hästi Karlssonit ja tema vempe, siis lapsevanemaid tabab kindlasti nostalgiline äratundmine. Otsekui vana restaureeritud film, mis on erksad värvid külge saanud.

Ainuüksi kirkalt kollasesse riietatud perekond valdavalt kollastes toonides laval mõjub kui paras annus päikesepaistet hallivõitu sügistalves.

Lava on nutikalt ära kasutatud – katustel lendavad kord miniatuursed nuku-Väikevend ja -Karlsson, siis jälle teevad tempe päris-Väikevend ja -Karls­son. Sealsamas avanevad naabrite ärklitoad ja mõistagi Karlssoni hubane kaminaga pesa. Kuid Karlsson ei lenda ringi vaid nukuna – ta teeb seda ka päriselt, pälvides pea igal lennul üle lava aplausi.

Teda kehastav Tarmo Männard tundub kohati üle näitlevat, kuid kas Karlssonit saab üldse üle mängida? Kas see oleks siis enam Karlsson? On ta ju ikka seesama ennast- ja krutskeid täis tegelane, kes peab kõik kiidusõnad ja kaneelisaiakesed endale saama.

Mirko Rajas väikese, maailma avastava poisi rollis tuletab meelde päkapikk Villet möödunudaastasest jõululavastusest, alles hiljem meenub, et seesama «poisike» on äsja lavale toonud tõsise, täiskasvanutele mõeldud lavastuse «Metamorfoos».

Värvikalt jääb meelde Kaire Vilgats, kes toob lavale üllatavalt saleda Majasoku koos oma inimlike nõrkuste ja soovidega.

Kui välja arvata õe-venna haigestumine sarlakitesse, mida viimasel ajal ei saa lugeda paraku ainult juturaamatusse kuuluvaks, kulgeb kõik hästi ning sõbrad ja pere saavad, nagu jõuludele kohane, kenasti kokku. Lavale tuleb isegi päris koer, nii et lapsevanemad, olge hoiatatud vastavate kingisoovide eest.

Kokkuvõttes on tegu igati värskendava elamusega. Ainus, mille kallal võiks nuriseda, on väike kaneelisaiade kogus kohvikus pärast etendust.

Märksa tõsisemat laadi «Cosette’i», aluseks Victor Hugo «Hüljatud», on näitleja ja lavastaja Taavi Tõnisson toonud Köismäe torni põnevate, veidi isegi süngevõitu seinte vahele.

Lavastuses kasutatakse ära torni loomulikku keskkonda – trepist sisenemist, uksekolksatusi, torniaknaid. Hästi joonistub välja ka ringi kujund nii «lava» kui ka pajatatava loo algus- ja lõpp-punktina.

Liivika Hanstin kehastab korraga mitut tegelast, paistes silma hämmastava ümberkehastumisvõimega. Seal, kus ühest-kahest tegelasest napiks jääb, tuleb appi alguses vaid seinamaaliks olnud ovaalne ekraan eelsalvestatud klippidega (Riho Rosberg ja Tiina Tõnis kõrtsmikena, samuti nende tütreid ja väikest Cosette’i mängivad tüdrukud).

Või mine tea, vahest sünnib see kõik otse reaalajas, sest sedavõrd hästi jookseb mäng kokku! Ja kui tornis viibiv näitleja viskab ekraanil olevatele kõrtsmikele raha, kostab saalist laste üllatushüüe. See pole ju ometi võimalik!

Suureks sirgunud Cosette’i jutustusele lisab intiimset hõngu küünalde süütamine kaminasimsil, soojust annab kaminas küdev tuli. Ehkki see otse jutuks ei tule, võib ridade vahelt selgelt välja lugeda Cosette’i oma hoole alla võtnud müstilise meesterahva Jean Valjeani suure kiindumuse tüdrukukesse.

Hiljem, juba täiskasvanuna, leiab Cosette teda otsides kohvri, millest pärit asjad, eelkõige hinnaline nukk, avavad lakkamatu mälestuste voo – just niimoodi lugu algab. Lõpus trepil vilksatav kaabu jätab kandja isiku osas ruumi fantaasiale.

Sõnumi võtab kavalehel hästi kokku lavastaja ise: «Ei ole suuremat rõõmu kui lapse rõõm, ei ole suuremat kurbust kui lapse kurbus! Et me kunagi ei unustaks, mis tunne oli olla laps – selline on minu jõulusoov!»

Ehkki vanuse soovituslikuks alampiiriks on seitse eluaastat, paistab lugu olevat mõeldud veelgi vanematele, isegi täiskasvanutele. Noorematele võib see aga sootuks kaugeks jääda, ehkki hea ja kurja mõistmine tuleb loost selgelt välja.

Uuslavastused

Astrid Lindgren

«Karlsson katuselt»

Dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller. Kunstnik Britt Urbla Keller. Valguskunstnik Triin Rahnu. Muusikaline kujundaja Kaire Vilgats.

Nukuteatri esietendus 27. novembril NUKU suures saalis

Victor Hugo

«Cosette»

Lavastaja Taavi Tõnisson. Dramaturg Kristiina Jalasto. Kunstnik Anni Jõeaas. Valguskunstnik Märt Sell. Videokunstnik Margus Raid. Helilooja Kaire Vilgats.

Nukuteatri esietendus 3. detsembril Köismäe tornis

Tagasi üles