Eesti luule Salvador Dalí

Andres Ehin

FOTO: Margus Ansu

Järelehüüdeks Andres Ehinile (13.03.1940–10.12.2011)

Viimati pidime Andresega kohtuma tänavu 30. novembril Rapla keskraamatukogus, kui seal esitleti minu «101 eesti kirjandusteost», milles Ehini kui luuletaja visiitkaardiks on võetud «Kimbuke sinilolli». See üheksast luuletusest koosnev tsükkel on kirjutatud 1972. aastal ja ilmus ehinliku pealkirjaga kogus «Luba linnukesel väljas jaurata» (1977).

Usun, et väga paljud teavad mõnda luuletust sellest tsüklist. Nüüd – Ehini jäädava lahkumise aegu – sobib ehk meenutada selle lõpusalme:

sügas kased kollased
sügas vahtrail kirjud lehed
sügas raagus puud ja udu
sügas linnud lõunamaale
sügas hirmutis puil ja põõsail
sügas läbi – pekine paugub

ilutaguse matsudes
langevad kohmakad kired talveunne
kevadel ronib musikapp uuesti koopast välja
ja hakkab musipuude ümber luusima


Siingi luuletuses on kõik nii äratuntavalt koos:  keele- ja mõttemäng, tegelikkuse maagiline veidrustamine, seisundite ja meeleolude lavastamine, Vahingu Spiel (ah! Vahingki on nüüd juba läinud), teadvuse pööritamine selle sügavuste esiletungiks – kõik, mis teeb Ehinist Ilmar Laabani ja Artur Alliksaare kõrval eesti sõnailmas ühe väljapaistvaima sürrealisti.

Ehin kui eesti luule Salvador Dalí. Välimuselt oleks ehk sürrealistidest suurima, Dalíga võrreldav rohkem Laaban, aga see, kuidas Ehinil sulas ja kaardus luulekeel nagu Dalí voolavad kellad, kuidas ta on loonud luuletusi nagu hologramme, võimaldab tema loomemeetodis näha võrreldavat suure hispaanlase maalikunstiga.

«Luulendan peamiselt neid hingeseisundeid ja tujusid, mida ainult luulekeeles väljendada saab,» on Ehin kirjutanud oma koondkogu «Alateadvus on alatasa purjus» (2000) saatesõnas. «Tahan väljendada seda, mis on minus, teistes inimestes ja looduses lihtsõnul seletamatut, salapärast ja ainulaadset. Usun, et on olemas punkte, kust vaadates vastuolud kaovad ja seostamatu muutub seostatavaks.»

Sürrealism on teatavasti üks modernismi avaldusi ning põhineb eeskätt keelemängu kaudu reaalsuse nihestamisel.

Ehini omanäoline luule esindab eesti sürrealistliku luule teravmeelset ja absurdilähedast poolt, erinedes Alliksaare filosoofilisemast eesmärgiseadest.

Ehin ise ongi end tunnistanud kõige järjekindlamaks Ilmar Laabani õpilaseks. Ja tõepoolest, nii Laaban kui ka Ehin on sürrealismi viljeledes ajanud eesti luulesse nii suveräänse vao, et juurdetulijatele ega katsetajatele pole jäänud suurt mänguruumi selle uueks ümbermängimiseks.

Nüüd Andres Ehini elukäigule tagasi vaadates võib kergelt järeldada, et sürrealistlikuks luuletajaks saamine oli talle juba ette kirjutatud.

Tema tundlik iga sattus Nõukogude režiimi esimesse hingamispausi 1950. aastate lõpus. Kirjandusse tuli ta eesti luule sõjajärgse modernismi laineharjal 1960. teisel poolel, olles enne seda töötanud Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas (juba seegi kõlab sürrealistlikult!).

Vähem kummaline polnud ka Ehini tegevus ajakirja Küsimused ja Vastused toimetajana ning ajalehe Sirp ja Vasar peatoimetaja asetäitjana, millest ta võis tundide viisi suisa anekdootlikke lugusid vesta.
Reaalse sürriga olid Ehinil kokkupuuted ka NLKP liikmeks oleku ajal 1968–1989.

See, et Ehin komparteist lahkumise järel leidis tee sotsiaaldemokraatide kilda, kõneles ta tundlikust sotsiaalsest närvist ja enese kui «poliitilise looma» tunnistamisest. Ehin oli Raplamaa Rahvarinde juht ja  elu lõpuni Rapla arvamusliider.

Olingi niisiis mõne nädala eest valmis paluma, et Ehin oma kodulinnas Raplas loeks ette luuletuse, mille olin võtnud oma eesti kirjanduse antoloogiasse.

Sest teadsin: mitte keegi teine pole võimeline seda paremini ette lugema kui Ehin ise. Muide, nüüdseks vanema põlve luuletajatest oli Ehin omamoodi ka «rändav poeet», maailma eri paikades korraldatavatel luulefestivalidel aina ja aina Eestit esindav ning omaenda luulet või tõlkeid avalikult ette lugev kirjanik.

Just sellistest olukordadest – Ehin esinemas – on mu mällu jäädvustunud ka Ehini väline portree. Etteloetava paberi kohale kummardunud, pisut kõrvale kallutatud peaga, vaevumärgatav muie alati huulil mänglemas ja mis kõige tähtsam, kavalad sädemed silmis ja tõrrepõhjaliselt monotoonse aeglase häälega ettekantud tekst või sõnavõtt – niisugune oli Ehin alati ja kõikjal oma kuulajate ees.

Viimati öeldi Raplas, kus me teda ootasime, et Ehin on haigestunud ega saa seetõttu kohale tulla, kuigi ta seda väga tahaks.

Ei osanud siis midagi hullu kahtlustada. Kuni kolm nädalat hiljem on selge, et ta ei tulegi enam kohale, ei Raplasse ega mis tahes kohta meie keskel.

Tema «1001 ööd», mille ta koos abikaasa Ly Seppeliga eesti keelde tõlkis, on nüüd võtnud ta pöördumatult endasse.

Kõlab otsekui epitaaf Ehini 1971. aastal kirjutatud luuletus:

ükskord vaikib meie teekond
ja päike pleegitab meie hääled
meie vaikimise
meie läheduse ja kauguse

olnu lahustub paigaloleku unenäos


Leinas lohutagu meid teadmine, et see, kes kord on sõnaga loovalt ühte seotud, kõnetab oma rahvast ka pärast surma.
 

Tagasi üles