Iga lugemine on möödalugemine

Kas oleks aeg hakata harjuma ning leppima, et kaunite kunstide valdkonnas on iga lugemine möödalugemine, iga tõlgendus on eksitõlgendus... Foto: Internet

Leian end kultuurikriitikuna taas kord olukorrast, kus hakkan kirjutama vastulauset vastulausele. Mis on iseenesest mõttetu tegu. Sest sellistes väitlustes ei selgu kunagi mingi intellektuaalne, tehniline või teadmispõhine paremus ega ammugi mitte tõde. Ei saagi selguda. Küll aga pakuvad need tänuväärset võimalust esitada seisukohti kriitika funktsioonide ja kriitiku rolli kohta, eksplitseerida – ning vajadusel otsapidi ka vaidlustada – kriitikat saatvaid eeldusi ja ootusi ning neist tulenevaid paratamatuid pettumusi. Mida ma kavatsen teha ka järgnevas.

Avaldasin 15. märtsi Postimehes negatiivseid hinnanguid sisaldava arvustuse Eda Ahi luulekogule „Sõda ja rahutus“, mis oli päev varem võitnud kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia. Olen sestpeale siit ja sealt kuulnud ning lugenud, et märkimisväärselt suur osa sellest väiksearvulisest seltskonnast, kes kohaliku kauniskirjanduse vastu huvi tunneb, on pidanud mu seisukohavõttu kitsarinnaliseks ja kultuurivaenulikuks. Tuleb välja, et olen jälle olnud kas harimatusest, maitselagedusest, süvenemissuutmatusest ja/või pahasoovlikkusest lugupidamatu geniaalse teose ning tema talendika autori vastu, varjanud oma lobaga vaadet Olümposele, jätnud ime tabamata.

Ma palun siinkohal vabandust kõigilt, keda minu seisukohad või nende avaldamiseks valitud sõnastus ja/või ajastus on riivanud, kuid tõden samas, et ei tunne vähimatki süüd ega kahetsust, veel vähem vajadust midagi tagasi võtta. Olen öelnud kõik, mida toonase (erinevatel põhjustel põgusaks jäänud) lugemismulje pealt soovisin ja lühikese ajaga suutsin. Ma ei taha hakata selles küsimuses uuesti saagi käima tõmbama.

Absoluutset kirjanduslikku kuulmist pole olemas

Mind paneb kirjutama hoopis asjaolu, et Ahi luulekogu kriitika kriitikas on algselt esteetika valdkonda kuuluv väitlus muutunud oma loomult eetiliseks ning otsapidi isegi epistemoloogiliseks (mõni kõrgendatud õiglustunde ning madalama sentimentaalse valulävega lugeja näib kuuldavasti olevat valmis andma asjale ühtlasi juriidilist käiku). Mis on sellistes situatsioonides kahjuks üsna sümptomaatiline. Õhus näib olevat pettumisest ja solvumisest tõukuv küsimus, kas mul on õigus?, mis sisaldab eneses kahte üksteisest kardinaalselt erinevat probleemipüstitust.

Esimene neist: kas mul oli õigus öelda, mida ma ütlesin? (Võttes arvesse, et vaatlusalune kogu oli pälvinud just suure riikliku tunnustuse ning selle autorit peaks sedasorti „matslike rünnakute“ eest kaitsma poetessi ning tema poeesia pühadus, mis on paljude meelest puutumatud.) Leian, et mul – nagu ka kõigil teistel – oli ja on õigus teha väljaütlemisi vastavalt oma tõekspidamistele ja maitseotsustustele. Eda Ahi raamat on avalikus käibes olev tekst, pealegi auhinnatud. Just viimane asjaolu teeb temast mööda vaatamise mitte üksnes raskeks, vaid ajakirjanduslikus mõttes koguni peaaegu võimatuks. Ja kui selle kohta on lubatud öelda hästi (mida keegi ilmselt iialgi ei vaidlustaks), siis peaks olema (vajadusel) lubatud öelda ka halvasti.

Meie kollektiivsesse teadvusesse ning otsapidi ka moraaliteadvusesse on pesa teinud vanasõna „võitjate üle kohut ei mõisteta“. Ma ei tea ega aima, kust see piibelliku oreooliga paatoslik imperatiiv pärineb või mida ta oma algses kasutuskontekstis täpselt tähendas, aga esteetika valdkonnas, mis ei tohiks vähemalt kvaliteedi küsimustes alluda mingitele sportlikele kriteeriumitele (ning seega ei peaks seal üldse olema mingeid võitjaid), näib see täiesti sisutu. Tegelikkuses on praktiline sundus igati põhjendatult hoopis vastupidine: mida rohkem midagi või kedagi pärjatakse, seda kriitilisemalt (ehk terasemalt ja tähelepanelikumalt) seda või teda paratamatult vaatlema hakatakse.

Ja teine küsimus: kas minu Ahi kogu aadressil esitatud seisukohad on õiged? Ei, mu seisukohad on kindlasti valed. Sest nad ei saa juba üksnes oma loomu poolest olla õiged. Ükski esteetika (nagu ka nt gastronoomia) valdkonda kuuluv hinnang ei saa pretendeerida absoluutsele tõele. Ilma eranditeta. Sest need kõik on kõigest maitseotsustused.

Meil kõigil on kunstiküsimustes oma arvamus, mida vähesed on kohati valmis ausalt ja avameelselt väljendama, aga meist keegi ei valda tõde. Aususe ja tõe vahele ei saa maitseotsustuste puhul panna võrdusmärki, nagu ka mitte harituse ja tõe või tarkuse ja tõe vahele. Sest asi on kõigest maitses. Ja veatut maitset – mis ilmneks luule kontekstis absoluutse kirjandusliku kuulmisena – pole olemas.

Üks teine vanasõna ütleb, et maitse üle ei vaielda. Olen nõus, et humanitaarias pole seda mõtet teha mingitest sportlikest või teaduslikest ideaalidest lähtuvalt. Küll aga diskursuste, koolkondade, põlvkondade, isikute jt vahelise dialoogi ning kultuurilise sidususe alalhoidmiseks. See, et meil on inimestena erinev maitse, on meie suurim kultuuriline rikkus (ning seksuaalkäitumise puhul koguni meie bioloogilise jätkusuutlikkuse võti – kui kõigile naistele meeldiks ühte tüüpi mehed ning meestele ühte tüüpi naised, oleksime loodusliku liigina juba ammu välja surnud).

Seega on maitse üle vägagi mõtet vaielda. Humanitaaria kas otseses või ülekantud tähenduses millegi muuga ei tegelegi. Kuid tuleb silmas pidada, et see on mäng, mille ilu, ja kui lubate, siis ka tarkus peituvad asjaolus, et see vaidlus ei anna võitjat. Mis läheb vastuollu meie tavaloogikaga, kuna vastukäivad väited säilitavad kuni lõpuni (ning sisuliselt a priori) oma suhtelise tõeväärtuse. Sest nende vahel valimiseks puudub objektiivne kriteerium – ka maitseotsustuste vahel valimine pole midagi rohkemat kui järjekordne maitseotsustus.

Ühte teksti kaks korda ei astu

Ükski lugemine ei suuda kunagi ammendada teksti potentsiaalsete lugemisviiside, mõnupunktide ja tähenduste paljust; ükski kaanon või kriteerium ei tööta universaalselt. Võimalikke vaatepunkte ning subjektiivseid ootusi ja eeldusi on lõputu hulk ning need varieeruvad ajas. Ning seda ka ühe isiku lõikes. Mis tähendab Herakleitost parafraseerides, et ühte teksti kaks korda ei astu.

Seega on igasugune maitseotsustus teaduslikust perspektiivist alati luhtumine. Meid piiravad ühtviisi nii meie olemasolevad teadmised ja kogemused kui ka nende puudumine. Kunstiteos on oma komplekssuses inimliku taju jaoks puhas transtsendents, kantilik asi iseeneses. Kui selle ambivalentsus pole ammendamatu inimlikule tajule, siis on ta kindlasti ammendamatu inimlikule tõlgendusvõimele. Subjekt näeb sellega kohtudes eelkõige omaenese eelduste ja ootuste äraspidist vastupeegeldust.

Mis tähendab, et iga lugemine on paratamatult möödalugemine. Ja oleks aeg hakata harjuma ning leppima, et me kõik loeme mööda erinevat moodi. Kultuurikriitika võiks ideaalis olla selle erinevuse pühitsemine, aga ta on paraku igapäevaselt selle erinevuse ilmnemine emotsionaalselt ja intellektuaalselt ületamatu praktilise probleemina.

Tunnistan, et minu jaoks on selle erinevuse ilmnemise kvantitatiivne määr otsapidi kultuurikriitika žanrisse kuuluva teksti sisulise kvaliteedi hindamise kriteerium: kui tekstis pole ühtegi väidet, millega ma ei nõustu (eeldusel, et olen arvustatava teosega tuttav), siis pole selle autor teinud katset väljendada midagi isiklikku, vaid on jäänud „kultuurselt“ üldsõnaliseks, hillitsevalt interpretatiivseks, ajakirjanduslikult ümberjutustavaks jms. Olen korduvalt pidanud tõdema, et pole tagantjärele sageli nõus ka iseenda mingite varasemate seisukohavõttudega.

Kunstilised tekstid on nagu semiootilised pommid, mille tegelikku plahvatusjõudu ei suuda hinnata ja ennustada nende autorid ega esmased lugejad, kellest mõni võib ühtlasi osutuda kriitikuks (pean vajalikuks rõhutada, et kriitik pole minu hinnangul mitte staatusemarker, vaid tegijanimi – inimesest ei tee kriitikut mitte niivõrd teadmised ja oskused ning nende ilmnemine tema kirjapandud tekstis, vaid toimetaja, kes on valmis seda teksti kriitika pähe avaldama).

Hea ilukirjanduslik tekst elab üle nii oma kirjutaja kui kohtumõistjad, tema jaoks on alati kuskil võimalik uus kevad täis tärkavaid tähendusi – arglikke esimesi pilguvahetusi uue lugejaga, kellest võib kujuneda imetlev austaja (või koguni apostel) kogu eluks. Iga teost kui vaeslapsest Tuhkatriinut ootab potentsiaalselt kuskil ball koos esimesest silmapilgust armuva printsiga. Et see teoks saaks, peab keegi kõrvitsad tõllaratasteks lugema. Minul jäi see Eda Ahi seni viimase luulekogu tekstide puhul isikliku maitse eripäradest tingitult kahjuks tegemata.

Aasta luuleraamat otsib mudellugejat

Nõudlus Ahi kogu positiivse avaliku retseptsiooni järele on olnud sestpeale tajutavalt õhus. Nende poeeside kunstiline väärtus püsib paljude „tõsiusklike“ jaoks kuuldavasti väljaspool kahtlust, aga keegi ei näi täpselt teadvat ega oskavat osutada, milles see seisneb. Avalikus sotsiaalmeediapostituses on oma usku ning seda saatvat metodoloogilist nõutust väljendanud ka Aare Pilv, kes oli üks Ahi kogule preemia määranud žürii liikmetest.

Ja lõpuks see prints siiski saabus, ratsutades uljalt „õigel“ lugemisviisil kui valgel hobusel. 12. aprilli Sirbis avaldatud Joosep Susi artikkel „Kas Eda Ahi on käpard?“ kujutab enesest katset teha kriitikas seni kööbakaks vaeslapseks peetud luulekogust kuningannat. Mis on mõistagi ülimalt rüütellik tegu (või vähemalt kukub sellisena välja). Ehkki Susi jõuab minu hinnangul lõpus pooleldi implitsiitselt samade hinnanguliste järeldusteni kui teised arvustajad, läheneb ta tekstile enda meelest teise meetodiga.

Viimane asjaolu annab talle näilise õiguse delegitimeerida ilma sisulise argumentatsioonita nelja Ahi luulekogu teemadel varem sõna võtnud kriitiku – Kivisildniku, Jüri Kolgi, Andrus Kasemaa ja minu – seisukohad, nimetades neid „totruseks“. Minul Susi hinnanguliste järeldustega ühtegi intellektuaalset või emotsionaalset probleemi ei ole, küll aga on mul raske tunnistada tema teatud eeldusi ja hoiakuid ning neid saatvat pretensioonikust, mida pean põhjendamatuks.

Minu ja Kivisildniku sõnavõtte nimetab Susi „keskealiste meeste sõimuks noore kena tütarlapse aadressil“. Olen selle määratluse puhul nõus kõigi sõnadega peale kahe: „sõim“ ning „aadressil“. Usun, et kumbki meist kahest pole avaldanud avalikult luulekriitika pähe seisukohti Eda Ahi kui noore kena tütarlapse aadressil, vaid andnud hinnangu üksnes tema viimase kogu tekstidele (kusjuures Kivisildniku sõnavõtu hinnanguline fookus on hoopis žürii tegevusel). Eda Ahi noorus, kenadus ja tütarlapsesus ei puutu hinnangu seisukohalt absoluutselt asjasse (meie kahe mehelikkus ja keskealisus võib-olla küll, aga see pole oluline).

Ja ma ei läheks niikaugele, et nimetada meie kahe teineteisest sõltumatult esitatud seisukohti sõimuks. Sest sõim on väljendusviisina midagi taotluslikult halvustavat, labast, emotsionaalset ja kontrollimatut, põhjustatud ja kantud mingist negatiivse iseloomuga afektiseisundist. Ma näen selles osutuses alusetut katset diskrediteerida meid mitte üksnes kriitikute, vaid ka inimestena. Mis ei ole hea lähtepunkt konstruktiivse kultuurikriitilise diskussiooni pidamiseks.

„Totruse“ ja „sõimu“ asemele pakub Susi oma suhteliselt paljusõnalise tõlgenduse koos seda saatva napisõnalise hinnanguga, mis pretendeerivad rohkemal või vähemal määral teaduslikule objektiivsusele. Sellise eksperthinnangu järele on olnud aegade algusest peale sotsiaalne tellimus – segaduses loojate ja lugejate hulgad on alati oodanud, ootavad praegu ning ilmselt jäävadki ootama kultuurikriitikalt väljaütlemisi, mis nimetavad vastuvaidlematu autoritaarsusega asju nii, nagu need on. Üks tekst, üks „õige“ lugemisviis, üks Tõlgendus, üks Tähendus, üks Tõde.

Kunstilises tekstis on sõnade- ning kohati ka tähtedevaheline ruum täis eksiradu. Kultuurikriitikalt eeldatakse, et see ei suurendaks semiootilist entroopiat, vaid aitaks seda korrastada, lõplike tõlgenduste ja objektiivsete hinnangutega ohjata. Vendade Strugatskite ulmejutustuses „Põgenemiskatse“ vihjatakse uuele paljutõotavale kriitikadiskursusele – emotsiolismile, mis avab „laia perspektiivi kunstialase emotsionaalse informatsiooni entroopia oluliseks vähendamiseks“ (tõlkija Ralf Toming).

Susi on tõupuhas emotsiolist. Tema arutlus näib tõukuvat eeldusest, et luulekriitika ei ole maitse asi, vaid on olemas mingi objektiivne – ning sellisena „õige“ ja „õiglane“ – lugemisviis, mille normatiivne ainuõigus delegitimeerib seega ühtlasi kõik ülejäänud. Ta usub, et on selle leidnud. Ning heidab seega teised väga kergekäeliselt ja ilma sisuliste vastuargumentideta lõplikult kõrvale kui ekslikud. Tehke tee vabaks, Tõde on kohal! See on kirjanduspaavsti positsioon, kes kõneleb kaanoni nimel; püüab sarnaselt oma kolleegidega kirikutest esindada midagi üleinimlikku.

Kas tuleb lugeda seni, kuni meeldima hakkab?

Susi teksti sissejuhatav osa vastandab selgelt ja hinnanguliselt kahte erinevat luule lugemise ning hindamise viisi. Neist esimene – ning tema jaoks metodoloogiliselt õige – on „traditsiooniline luulekriitika“, mille pealisülesandeks on „loogiliste järelduste tegemine ja analüütiline üldistamine“. Sellele vastandub isikliku arvamuse väljendus, mis johtub „tuntavalt subjektiivsetest tundmustest“.

Mind on alati sedasorti diskussioonides – ja neid on olnud palju! – jäänud painama seni vastuseta olev küsimus: millised on objektiivsed tundmused? Millise organiga peaks neid püüdma? Minul pole oma inimlikus piiratuses neid seni kogeda õnnestunud. Aga luban, et kui kogen, lähen kohe ravile. Kaugelearenenud mania grandiosa peaks olema tõsiseltvõetav diagnoos – küll nad mulle maa peale tulekuks rahuliku palati leiavad...

Ehkki Susi tõdeb, et mu arvustus „mõjub loogiliselt“, näib probleem olevat selle mulje petlikkuses ning sisulises kattetuses. Sest tegelikult pidavat seal esitatud seisukohti põhistama pelgalt „puhas intuitsioon“, mille kohta lisab Susi, et see „toimib valdavalt suurepäraselt, mõnikord jällegi mitte“. Ma sooviks isikliku arengu seisukohast väga teada: milline on intuitsiooni toimimise mõõtmisel väline objektiivne kriteerium?

Näib selge, et see ei saa ise tugineda intuitsioonile, mis on sisemine ja subjektiivne ning seega ebateaduslik ja ebausaldusväärne. Intuitsiooni objektiivse legitiimsuse määramine näib eeldavat mingeid füüsikalisi parameetreid ja mõõteriistasid, jumalikku vaatepunkti, ilmutust vms. Ma sooviks rohkem meditsiinilisest kui metodoloogilisest huvist väga teada, millist neist Susi kasutab.

Veel kirjutab Susi, et „mõistagi vajab kriitika ka otsekohest hinnangulisust, aga sealjuures tuleks kasuks põhjalikum ja tekstile sobivam analüüs“. See on ilus ja üllas mõte, aga tekitab seda praktikas teostama hakates rohkem küsimusi, kui ise lahendada suudab. Nimelt: kui põhjalik peab analüüs olema, et olla sobiv? Millega seda põhjalikkust mõõta? Ning mis peaasi: mis on sobivuse määramise kriteerium? Kas sobiv – ning sellisena universaalselt ja objektiivselt õige – on see, mis võimaldab positiivseid hinnanguid? Kas tuleb lugeda seni, kuni meeldima hakkab?

Kas ilusaks ja tähenduslikuks lugemisega on sama nagu ilusaks joomisega? Kõik mehed teavad, et ei ole olemas koledaid naisi, on üksnes liiga valgustatud ruumid, väikesed vahemaad ning alkoholist, melanhooliast ja/või seksuaalsest rahuldamatusest tuhmistamata pilgud, mis nende ilul korralikult õitsele ei lase lüüa. Mis viib mind taas kord tõdemuseni, et kõik on suhteline, kõik oleneb kontekstist, kõik on maitse asi...

Vähenõudlikkus on voorus?

Susi on ehitanud oma analüüsi ning kriitika teiste kriitikute aadressil väitele, et Eda Ahi tekste tuleks lugeda lüürilises võtmes, mida meie, ülejäänud, pole justkui teinud. Sellega murrab Susi, tuline mõõk käes, sisse lahtisest uksest. Sest ma ei usu ega suuda kujutleda, et keegi on Ahi luulega tutvudes kasutanud mingit teist lugemisstrateegiat. Ja milline see sel juhul üldse olla saaks? Proosa? Draama? Mõtteluule? Satiir? Paroodia? Sürrealism? Sotsiaalkriitika?...

Susi nõtke ja tiheda analüüsi ühest Ahi luuletusest lõpetab üldistav katse taandada selle voorusi „eri tasandite sünteesist tekkivale üldisele rütmile“, mida ta vastandab mõtteliselt teksti „konkreetsele sisule“. See on minu hinnangul ühtaegu väga tähelepanelik ja heasoovlik lugemisstrateegia, mis avardab kindlasti loovalt ning tulemuslikult teksti võimalike positiivsete tarbijakogemuste hulka ja määra.

Samas jäi silma, et Susi lõpetab oma analüüsi lühilausega: „Just siin võib peituda luulekogu mõjususe tuum.“ Mis tekitas minus kiusliku küsimuse. Kas siis peitub või ei peitu? Kas oli mõjus või ei olnud? Kelle nimel Susi kõneleb? Spekulatiivne toon reedab, et mitte iseenda, vaid mingi üleisikulise kaanoni nimel. Aga kaanon ise on kahjuks tumm, meie, kes me seda kasutame, peame otsustama ja ütlema! Kõik katsed end ja oma subjektiivset maitset analüüsist taandada viivad minu meelest ebaisikuliste seisukohtadeni, millega on lugedes väga raske (ning õigupoolest ka natuke mõttetu) suhestuda.

Eespool, kus Susi korraks enda nimel Ahi teksti kohta paar hinnangulist avaldust teeb, hakkas analüüs minu silmis elama, muutus tuimast õpikulikust tehnilisest kirjeldusest subjektiivse lugemismulje vahendamiseks. Ühtlasi pidin kurbusega tõdema, et seda oodatud õiget printsi temast sellele tekstile (ning vist laiemalt tervele Ahi kogule) siiski ei ole. Susi tunnistab, et teatud sõnad „solgivad lugemismõnu“ ning mõjuvad „monstrumitena“. Mis tähendab, et ka tema kukkus „keskealiste meeste“ klubisse, kuna iriseb samade asjade üle.

Ülejäänud neljast näib teda eristavat üksnes erinev nõudlikkuse aste (mis võib tuleneda mitte niivõrd maitsemeele tuimusest, vaid üldinimlikust heasoovlikkusest). Sel puhul võib teda ilma igasuguse irooniata kadestada ja õnnitleda. Sest vähenõudlikkus on elus kindlasti praktilisest seisukohast mitte puudus, vaid voorus. Iseäranis sotsiaalsetes situatsioonides, iseäranis loomeinimeste seltskonnas.

Mina kuulun kahjuks nende kitsarinnaliste pedantide hulka, kelle jaoks seisneb luuleteksti väärtus eelkõige detailides – sõnade semantilises ja süntaktilises peenhäälestuses. Vanasõna staatuses väide, et iga kett on nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli, kehtib minu jaoks ka värsside puhul. Aga ma teadvustan, mõistan ning aktsepteerin ka leplikumaid lugemisstrateegiaid. Ühte neist – mida näib viljelevat ka Susi – sobib ideaalselt illustreerima stseen Oskar Lutsu näidendist „Kapsapea“, kus leiab kastruli teemal aset umbes selline dialoog (tsiteerin mälu järgi): „Sellel on ju suured augud sees!?“ – „Aga augu kõrvalt on ju terve!“. Mida teha aukliku kastruliga? Mida teha „aukliku“ luuletusega?

Mis tõstatab taas kord „vana hea“ küsimuse: kas hindame kunstiteose puhul taotlusi ja püüdlusi või tulemusi? Mina olen seda meelt, et intentsioonis, meetodis vms – võimaldagu need kuitahes pikki (pseudo)teaduslikke analüüse ja interpretatsioone – võib peituda teose moraalne, ajalooline, ideoloogiline jms väärtus, aga mitte esteetiline väärtus.

Luuleteksti väärtus ei saa seisneda tema alverlikkuses, lüürilisuses või auhinnatuses (nagu on seni Eda Ahi viimase kogu puhul püütud selgeks teha) ega ka mitte kanoniseerituses (sorri, kirjandusõpikute ja antoloogiate koostajad!), see saab seisneda üksnes lugemiselamuses, mis on alati isiklik, ajalik ning totaalselt subjektiivne.