Kaasavaratud kangelased

Eili Neuhausi ajastu- ja algupäranditruus «Kaasavaratus» mängivad Anneli Rahkema ja Ülle Lichtfeldt.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Aleksandr Ostrovski «Kaasavaratu» on näidend, millest kõneldes saab kasutada kõiki võimalikke klišeefraase klassikas sisalduvate teemade igikestvusest. Ometi pole ju klassika taaslavastamise eesmärk mitte see, et neid sõnu üha uuesti üle korrata, vaid ikka see, et avastada neis üleajalistes arhetüüpides kaasajaomaseid ilmnemisvorme.


Olgugi et näiteks Knurov ja Voževatov kätkevad oma tegelaskujudes mänguvõimalusi ja karikatuurikiusatusi ka otseste tänapäevaste paralleelidega, pole lavastaja Eili Neuhaus seda teed läinud, vaid tema lavastuse vormitasand on üsna autori- ja algupärandi ajastu truu. Selline heas mõttes klassikaline teater, mis mõjub seeläbi just oma mõnetise erandlikkusega praeguses teatripildis väga värskelt. Olgugi lavastus põhiolemuselt realistlik, aitab museaalsust vältida mustlaste (teater Tuuleveski näitlejad) muusikaline partituur ning sellega kooskõlas olev õige kergelt tõstetud-stiliseeritud teatraalne mänguvõti, mis aitab koomika abil lõpplahenduse traagilisust viimase hetkeni edasi lükata, rõhutada selle ootamatust ning arusaama, et igapäevaeluski saame alles tagantjärele aru, mil mäng on naljast juba väga kaugel.

Võrdlus samaaineliste filmikunsti saavutustega pole teatrilavastuste puhul alati viljakam tee, kuid selle lavastuse kõrvutamine kahe varasema kinošedöövriga (Jakov Protazanov, 1935 ja Eldar Rjazanov, 1984) aitab ometi jälgida rõhuasetuste muutumist ajas.

Protazanovi film on  karikatuursem, hinnangulised hoiakud tegelaste pahede suhtes on selgemalt esile toodud. Loomulikult tuleb arvesse võtta ka filmi loomisaegset ideoloogilist taustsüsteemi, mille üks tulemusi on ehk ka näiteks filmis naeruvääristatud vaimulikukuju, aga mitte ainult: peategelaste taustal on suureks mängitud ka mitmed ühiskonna pisiparasiidid. Näiteks näitleja Robinson, kuid karikeeritud on ka Harita Ignatjevna Ogudalova käitumismotiive, võimendades tema emaliku hoolitsuse lihtlabaseks ahnuseks.

Rjazanovi film on seevastu psühholoogiliselt üldistusjõulisem, tegelasi ei juhi hukatusse mitte pelgalt RAHA kui selline, vaid nende käitumise taga saame aimu inimese sisemistest deemonitest ning võimuvõitluse põhjuseks pole pelk materiaalsusekultus.

Antipoodid Karandõšev (Andrei Mjagkov) ja Paratov (Nikita Mihhalkov) on võrdselt tülgastavad, esimene oma väikluses, teine aga oma mängurluses, nii et kuigi Larissa Dmit­rijevna (Larissa Guzejeva) hukkub Karandõševi kuuli läbi, on Paratov ta juba enne seda täielikult hävitanud, olgu taganttõukajaks siis mehelik vallutuskirg, kihlus kullakaevanduse nimel või kättemaks Karandõševile.

Kui Rjazanov võimendas suureks kangelase teema, näidates mõlema äärmusliku mehetüübi hukatuslikkust, ning inimlikku kaasaelamist pälvib selles tõlgenduses enim just ema (Alissa Freindlihh) ja tütre tandem, siis Eili Neuhaus kaotab esmalt üldse kangelased, uurimaks, kas mõni väike inimene suudab omal jõul sellesse staatusse tõusta.

Ka Neuhausil saavad palju sõnaõigust n-ö parasiidid: Robinson (Erni Kask) ja Ivan (Peeter Rästas), kuid osalt asetab ta nende mõttekaaslusse ka Harita Ignatjeva (Ülle Lichtfeldt) enda – kõik nimetatud tegelased on ka lavastuse põhiline koomikaallikas, kuid ometi jõutakse kõigis neis ka inimliku kaasatundmiseni. Ka Anneli Rahkema Larissa ei tõuse sellest seltskonnast esile mingi rikkumatu ja paremat vääriva printsessina, vaid mõjub nende olude produktina, kuid seda inimlikumalt.

Seetõttu ei saa ka Knurovile (Eduard Salmistu) ja Voževatovile (Mait Joorits) mingit karjuvat ebaeetilisust omistada, sest nende jaoks vastav kategooria lihtsalt puudub, küll aga saavad nende kaudu oma väärtushinnanguid testida need näidenditegelased, kel kalduvus suuri sõnu kasutada.

Empaatiaga suhtub lavastaja aga nii Paratovisse (Üllar Saaremäe) kui Karandõševi (Velvo Väli). Esimene ei ole lihtsalt karismaatiline seltskonnamagnet, kellele on kõik lubatud, vaid ta on tõepoolest omamoodi aumees, kes oma valesid valikuid ja paratamatuse vangistust ka ise näib kahetsevat. Kuid inimlikult mõistetav on ka Karandõšev, kelle väiklasi jooni pehmendab esmalt koomika, kuid hetkel, mil ta avalikult tunnistab, et saab suurepäraselt aru, kuidas ta ei kuulu teistega samasse liigasse, on tegelikult juba ilmnenud, et ega teistegi näol just kõrgliigaga tegemist ole.

Lavastaja suuremat sümpaatiat tema suhtes näitab seegi, et traagiline lõpplahendus toimub tema käe läbi justkui kogemata, iseasi, kas see näitab teda väiksema limukana või hoopis rõhutab seda rangemat vajadust oma ühiskondlikku positsiooni tajuda. Äbarik jääb äbarikuks igasuguste väärtushinnangute taustal?

Uuslavastus
Aleksandr Ostrovski
«Kaasavaratu»
Lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Reili Evar, tõlkija Peeter Volkonski
Osades Üllar Saaremäe, Anneli Rahkema, Velvo Väli, Ülle Lichtfeldt, Mait Joorits, Eduard Salmistu, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Erni Kask ja Teater Tuuleveski.
Esietendus  3. detsembril

Tagasi üles