Ararati mäe otsast näeb Petseri kloostrit

«Teekond Araratile». Foto: Jaan Künnap

Uus eesti dokumentaalfilm
«Teekond Araratile»
Stsenarist ja režissöör Riho Västrik. Operaatorid Riho Västrik ja Joosep Matjus. Helilooja Sven Grünberg
23. detsembrini Tallinna kinos Artis

Kuhu kõikjale Riho Västrik ka jõuab – kõigest mõne aasta jooksul on ta ajanud Middendorffi jälgi Taimõri poolsaarel, otsinud Leena jõe lätet ja ekselnud selle deltas ning nüüd ronib ta ka Ararati mäe otsa, sedakorda Tartu õpetlase Friedrich Parroti eeskujul, kes vallutas selle esimese inimesena 182 aastat tagasi.

Kõik need retked on Västrik pannud ka filmide sisse, mida iseloomustab üks ühine joon – protsess on neis tõstetud esiplaanile nagu road movie’des ehk teekonnafilmides ikka, näiteks selles, kus Jan Uuspõld Tartus käis. Mida see tähendab? Ararati-filmi puhul või seda, et meile ei tutvustata mitte ainult imetlusväärse Armeenia ajalugu ja vaatamisväärsusi, vaid ei unustata eksponeerimast ka autori enda higi ja hingeldamist, mis kulub 5137 meetri kõrguse mäe otsa tõusmiseks.

Västrik on ilmselgelt vaimustuses armeenia kultuurist, selle vaimsusest – ja põhjusega: tänaval küsitletud inimestest teab näiteks enamik, kes oli Friedrich Parrot, minge pärige võrdluseks Eestis, kes oli Hatšatur Abovjan –, et mäe endani, kuhu olevat pärast veeputust maabunud Noa ja mille tähendust ei ole võimalik seletada, vaid ainult tunnetada, nagu armeenlased ise ütlevad, jõuab ta alles siis, kui rohkem kui pool 70-minutilisest filmist on juba läbi. See lõhub linateose ühtsust, pidevalt teel olemise dünaamikat, aga võimendab teisalt ajaloo kurbloolisust, ühe rahva traagikat. Kui Parrotil kulus Ararati jalamini jõudmiseks üks päev, sedagi jalgsi, siis nüüd takistab sama teekonda okastraat – Armeenia püha mägi asub Türgi territooriumil. Imetleda on võimalik, käega katsuda mitte!

Muide, ma ei imestada enam selle üle, miks on male Armeenia koolides eraldi õppeaine – kuigi malest ei ole siin sõnagi. Ühe filmi kohta pole see sugugi halb saavutus.
------------------------------------------------------------

Uus eesti dokumentaalfilm
«Kloostriga seotud»
Stsenarist, režissöör ja operaator Vahur Laiapea
Esilinastus 8. detsembril Tallinna kinos Sõprus

Vahur Laiapea on väga järjekindel, eelistades pigem poolt muna kui tühja koort – kui Petseri klooster, mille elust ta tahab filmi teda, pole sellest huvitatud, orienteerub ta ümber ja teeb filmi inimestest, kes elavad kloostri ümber.

Filmis on kolm tegelast: peategelane isa Jevgeni, kes tegutseb Varvara-nimelise väikese puukiriku preestrina, kõrvaltegelane nunn Olga, kes on ära elanud pika elu ja ootab surma, ja episoodiline tegelane Gennadi, kes seisab juba 20 aastat hommikust õhtuni Varvara kiriku seina ääres ja muudkui palvetab. Neist kahte, Jevgenit ja vilksamisi ka Gennadit, nägime juba Peeter Brambati filmis «Uus päev luuakse idakaares», mis jutustas setudest ja riigipiirist, mis jookseb läbi ajaloolise Setumaa, lõhestab pooleks koguni ühe elumaja, nii et pliit jääb ühele, ahi teisele poole piiri.

Igal juhul on tegu värvikate kujudega. Isa Jevgeni on Petseris ülipopulaarne, tahetakse, et just tema ristiks, paneks paari, mataks. Kõrvalseisvas suures kivikirikus tuleb aastas paarkümmend, Jevgenil 160 matust, rekord on viis kirstu korraga. Miks rahvas tema ümber koguneb, Laiapea ei seleta, aga pilt kõneleb enda eest – Jevgeni on lihtne ja südamlik, samas asjalik, sehkendab pidevalt ringi ega unusta keset matust juhendamast, mida ärasaatjad just parasjagu peavad tegema.

Kust ta pärit on, kust tema eesti keel, ei selgu – näikse, et oluline see autorile pole, või unustab ta selle lihtsalt ära. (Spikri korras: oma loo räägib Jevgeni ära tossamas Brambati filmis.) Mis on siis oluline? Oluline on filmi lõpetav piiblitsitaat, mis ütleb, et kui nisuiva ei lange maasse ega sure, jääb see üksi, kui aga sureb, kannab palju vilja. Seda on kerge valesti tõlgendada. Jah, see räägib ülestõusmise müsteeriumist, aga ka ligimeste teenimisest. Ja viimasest Laiapea film pajatabki. Teeb seda just nii, nagu teeb, aga peaasi, et teeb.