Kultuurisoovitused

Kas Peeter Jalakas teeb uue teatri?
Suur intervjuu

  • Mis saab Krahlist? Kas tuleb uus teater? Mis tähendus on «Jaigil»?
  • Millisesd võimalused avanevad Krahlile seoses NO99 kadumisega.
  • Kuidas muuta maailm paremaks kohaks. Jalakas teab.
  • Milline on meie tulevik. Kolm vastust Eesti kohta.

Peeter Jalakas Von Krahli teatri mammutprojekti «Jaik» võttel. FOTO: Kristiina Praks

FOTO: Kristiina Praks

Von Krahli asutaja ja eestvedaja Peeter Jalakas paneb senisele tegevusele võimsa punkti, et siis jätkata veelgi suuremalt.

Peeter Jalakas on Von Krahli teatri ajaloos keeramas ette uut lehekülge. Kui poolteist aastat tagasi ei välistanud Eesti avangardteatri isa Rataskaevu tänava teatritegemisega lõpparve tegemist, siis sellest sügisest hakkab Peeter Jalakas koos uute ja vanade mõttekaaslastega teatrit hoopiski uueks looma. Sealhulgas soovitakse otsida ­– nii teatris, restoranis-baaris kui Krahli Akadeemias – vastust küsimusele «mis meist saab».

Kuid enne uue/uuenenud teatri sündi pannakse võimas punkt senisele tegevusele. Neljapäeval esietendub viis aastat ette valmistatud mammutprojekt «Jaik». Kusjuures «Jaigi» juured on Eesti Vabariigi juubelisarja ideekonkursi rammusas pinnas.

«Teiseks jäädes jäin, materjal pihus, nõutult mõtlema, et mis ma siis edasi teen. Ei raatsinud kõike allavett ka lasta, sest tundus endale tore asi, nii me kohandasime selle teatrile,» võtab Jalakas väga lihtsalt kokku keerulise protsessi, mis hõlmas ka laia haardega mahukat loengusarja ja raadiosaateid. Algselt kaheksatunniseks planeeritud etendusõhtu jõuab vaatajateni viietunnisena, seda küll koos kolme vaheajaga. «Arvan, et see pole inimestele koormav,» ütleb lavastaja Peeter Jalakas, kes suures intervjuus annab retspeti, kuidas muuta maailm paremaks paigaks.

Peeter Jalakas Von Krahli teatri mammutprojekti «Jaik» võttel. 

FOTO: Kristiina Praks

«Jaik». On see teater või kino?

«Jaik» on meie senise ajaloo kõige mahukam, eepose mõõtu kunstiteos. Ühtepidi on see loomislugu, teistpidi on meile väga isiklik lugu. Vaatajad kohtuvad igasuguste Krahliga seotud inimestega, mis formaadis nad seda teevad, las see jääda üllatuseks.

Kodulehe tutvustavas tekstis on kirjas: «Oled jõudnud esimese sünesteesiumi väravale. Riputa mõõk ja raudrüü nagisse sissepääsu kõrval. Meie nimi on Jaik.» Mida see tähendab, mis on «Jaigi» kui kunstiteose kandev idee?

«Jaik» tervikuna on homsesse suunatud projekt. «Jaik» raadiosaadete ja loengutena rääkis meie elust 25 aasta pärast. Ka meie lugu saab alguse 25 aasta pärast – läbi Jaigi on saanud Eestist Euroopa mõistes suur riik, meil on e-residentsuse kaudu 30 miljonit kodanikku.

Me räägime homsest, aga millest täpsemalt, seda ma ei taha öelda.

Saan täna vaid öelda, et jätkame teatri tegemist ja tahaks seda ette võtta suuremalt. No ja seda, et Lauri Lagle on meie inimene. Ütleme, et meie esimene valik.

«Jaiki» on juba iseloomustatud kui miljonieurost projekti. Kultuuriministeeriumi toetus Krahlile on võrreldes teiste erateatritega kõige suurem: 2019. aastal oli see 440 000 eurot, eelnevatel aastatel on suurusjärk sama. Teie teatri produktsioon on viimastel aastatel kokku kuivanud.

Teatri produktsioon ei ole kokku kuivanud. Eelmine hooaeg tõesti panustasime «Jaigile», ent eelnevate aastate kohta ei saa küll kuidagi öelda, et meil oleks etenduste- või publikuarv väike.

Kultuuriministeeriumi väitel ongi Eestis ainult erateatrid, nii et ma ei saa aru, millele sa täpsemalt vihjad. Riikliku ja äsja lõpetanud eksperimentaalteatri eelarve oli poole suurem ja vaatajate hulk viimastel aastatel poole väiksem. Ei taha sellesse teemasse ka takerduda praegu.

Ent jah – ettevalmistus on olnud pikk ja keeruline. Oleme saanud toetuse ka EV100-lt, ja miljoniprojekt on see tõesti selles mõttes, et maht, mastaap ja tööhulk on meil praktiliselt sama suur kui EV100 konkursi võitnud «Pangal», ent miljoni võrra väiksem.

Teater on saanud ministeeriumilt 440 000, pluss aasta varem 437 000 eurot.

No ja selle raha eest on ka päris korralikult etendatud, vaata statistikat. Ja teatril on püsikulud vaatamata sellele, kas seal on produktsioon või ole. Kuid tõsi see on, et üritasime kahe aasta pealt kokku hoida ja panna raha ühte suuremasse projekti. Ma ei tea, kust sa selle miljonijutu võtsid, kuid kui see juba jutuks tuli, siis jah, see kokkuhoitud miljon väljendub eelarves – kui «Panga» puhul oli see vist midagi 1,3, siis meie puhul on see midagi 0,3.

On teil ambitsioon teha midagi erakordset eesti teatriajaloos?

Seda ambitsiooni pole, sest me oleme niikuinii midagi erakordset eesti teatriajaloos, aga mul on soov, nagu alati, luua midagi uut ja erakordset Krahli kontekstis, sest see on meie jaoks ka isiklik lugu, natuke nagu kokkuvõte meie 25 aastast.

Mida tähendavad teie jaoks need 25 aastat?

Minu elu. Minu elu kunstis.

Maailma heaks ei ole vaja minna suure plakatiga kuhugi vehkima, sellest tuleb enamjaolt rohkem kurjust. Aga kui me ennast muudame, siis muudame hea ja halva tasakaalu.

«Jaigi» kodulehel on reeglid: ole lahke, hea, tark, lõbus, mõistev, suveräänne, elus, valmis ohverdusteks. See viimane on üsna üllatav. Miks ohverdus?

Kui räägime homsest – ükskõik, kas see homme on homme või 10 või 25 aasta pärast, kui vaatame keskkonda, majandust või inimkonda –, siis varem või hiljem peame oma elus tegema mingeid loobumisi. Peame olema valmis harjumuspärasest elustiilist midagi ohverdama.

«Jaik» räägib natuke ka koos loomisest. Koos tegutsemine tähendab alati mingeid ohvreid.

5. septembril esietendub Von Krahli teatris eepos «Jaik», mille on lavastanud Peeter Jalakas. Suurteoses astub lavale pea 20 näitlejat ning episoodilistes rollides on kaasatud veel kümneid inimesi, fotol Raivo E. Tamm, Liina Vahtrik ja Mari Abel. FOTO:

FOTO: Herkko Labi

Tihti, eriti kunstis, on nii, et see, midagi sa tegema asud, ja see, mis välja tuleb, on erinevad. Jah, alles on küll seesama alge, võib-olla meeleolu, igatsus vms, aga tulemust ei oska mitte kunagi ette kujutada. Ka «Jaigis» minnakse midagi koos tegema, ent see miski ärkab ellu moel, mida keegi ei oska oodata.

Mis on see, mis teid ennast tulevikust mõeldes kõige rohkem huvitab ja miks.

Ammusest ajast on mind huvitanud nullide ja ühtede teema. Ning tühjus, sest kui võtta aatom, siis see koosneb ju tühjusest – millest siis meie koosneme? Mind huvitab, kuidas need nullid ja ühed meie ümber võnguvad ja mis asi on reaalsus.

25 aasta pärast on arusaam, mis asi on reaalsus, kindlasti teistsugune. Kui me vaatame virtuaalreaalsusega seotud vahendeid või mängime arvutimängu, siis realistlikkuse aste on neis väga kiiresti kasvanud. Hetkel peab virtuaalreaalsusest osa saamiseks kasutama abivahendeid, aga usun, et see on ajutine. Kogu see tehnoloogia on meie kasutuses olnud väga lühikest aega.

FOTO: Herkko Labi

Mis on päris ja mitte päris, selle vahe tegemine saab 25 aasta pärast olema väga keeruline. Elame täna libauudiste maailmas, ja ilmselge on, et see libauudiste periood kasvab mingiks järgmiseks asjaks. Mis see täpselt saab olema, seda on raske öelda, nagu ka seda, mida see ühiskonnale kaasa toob.

Kuid kindel on, et need olendid, kellega me tulevikus igapäevaselt suhtleme, pole ilmselgelt ainult inimesed. Suhtlus tehisintellektiga toimub ju juba tänagi. Siri, Alexa, autode navi jne.

Kui minna kaugemast tulevikust lähemasse, siis 2018. aasta mais ütlesite, et 2019/2020 hooaeg jääb Krahlile viimaseks, aga mis vormis ja nime all jätkate, seda arutate. Mis seisus te praegu olete, mis tuleb pärast «Jaiki»?

Meil on olemas plaan, kokkulepe ministriga, inimesed on ootel, aga olen kultuuriministeeriumis lubanud, et neist plaanidest ma ei räägi enne, kui järgmise aasta eelarve piirjooned on selged.

Käivad kõlakad, et Krahliga on liitumas Lauri Lagle, et kohandatud kujul ellu viia NO99 tegevuse lõpetamise järel välja kuulutatud Sakala teatrimaja konkursiidee.

Saan täna vaid öelda, et jätkame teatri tegemist ja tahaks seda ette võtta suuremalt. No ja seda, et Lauri on meie inimene. Ütleme, et meie esimene valik.

Lauri Lagle.

FOTO: LIIS TREIMANN/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Situatsioon, kus olime 2018. aasta kevadel ja kus oleme praegu, on erinev. Tegevuse on lõpetanud NO99 ja on üsna selge, et Sakala teatrimajja uut truppi ei tule. Milliseid võimalusi annab see uus olukord Krahlile?

Minu jaoks pole selles mõttes situatsioon muutunud, seda, mida arvasin aasta aega tagasi, arvan ka täna – me ei saa vanaviisi jätkata. Neli aastat oleme tegutsenud trupita, see aeg on läbi. Nii ei hoia teatril identiteeti ja sellel kõigel pole mõtet. Ja see oligi mõeldud n-ö üleminekuperioodina.

Ka nelja-viieliikmelise trupiga nelja lavastuse väljatoomine pole jätkusuutlik. Nii väikse trupiga töötades peavad kõik inimesed kõikides lavastustes osalema, mis tähendab, et paari aastaga on toss väljas. Oleme seda vormi nii mitu ringi katsetanud ja lihtsalt nii ongi, et ühel hetkel on inimesed tühjad, teater kui looming ei püsi enam siis koos.

Ma ei näe mitte mingit pointi selle kõige kordamisel.

Seega trupp peaks olema suurem, ideaalis kümneliikmeline. Vähemalt ühes lavastuses peaks olema neil kaasategemine keelatud, sest vaid nii saab rutiinist välja astuda ja taastuda.

Kui oleme rääkinud sellest uuest asjast, millest ma täna avalikult rääkida ei saa, siis oleme kasutanud sellist terminit nagu sõnateater. Ma pole varem seda terminit kasutanud. Kuigi tõsi ta on, et siin on alati sõnu kasutatud.

Kunagi võrdlesin meid Eesti Draamateatriga ja ütlesin, et kui seal viljeletakse proosat, siis meil luulet. Luule peab olema kontsentreeritum, kujundlikum, aga seal on samamoodi sõna, tihtilugu ka lugu, emotsioon. Kangesti tahan, et luuleloogika jääks siia majja alles.

Kui midagi ilusat pole öelda, siis ole vait. Iga mõte on sõna ja iga sõna on tegu. Kõik need jäävad siia maailma alles. Mida õilsamalt ja väärikamalt sa elad, seda parem on see maailm, kus me elame.

Oleme Eestis olukorras – suuresti meie enda abiga –, kus paljudel näitlejatel pole kohta. Eesti Draamateater pole lihtsalt nende maailm, sest nad ei oska end seal väljendada. Küsimus pole heas või halvas, vaid erinevates maailmades. Nüüd, mil NO99 teatrit enam pole, on inimestel keeruline hakkama saada. Kui meie peaksime ka nüüd uksed kinni panema, siis mis alles jääks?

Ainult nimetud pinnad, kus projektiga välja tulla. Vaba Lava tüüpi anonüümsetel pindadel on loojatel väga keeruline oma vaatajaid kätte saada. Vähe on neid, kes käivad nii Krahlis kui Tallinna Linnateatris. Igal teatril, kohal on oma loogika, aura, rütm ja kanalid, kuidas ta oma tegevusest teada annab. Ilma peal olles pead sa oma sõnumi kuulutamiseks rohkem vaeva nägema. Mõistlik on jõud ühendada, teha olnu baasil suur ja vägev asi. Seda me siin vaikselt punume.

Vastab see tõele, et samal päeval, mil NO99 teatas oma otsusest, soovisite välja kuulutada Krahli sulgemise, tahtsite seda teha õhtusel sünnipäevapeol?

See oli tõesti pisut näotu, me sõsarteater oleks võinud päevakese oodata, sest paljud inimesed, kes oleks meie peole tulnud, pidid viibima n-ö kriisikoosolekul. Aga tühja, oli nagu oli.

Ma olin Krahli sellisel kujul lõpetamisega pikalt mänginud, sest juba aasta aega tagasi oli selge, et nii jätkata ei taha, sest see ei paku mulle ega ka ilmselt vaatajatele midagi. Mõne inimesega NO99 seltskonnast ma seda mõtet ka jagasin, ja siis laideti see plaan maha, aga läks nii nagu läks.

Peeter Jalakas.

FOTO: Mihkel Maripuu/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Nüüd pole NO99 teatrit, aga Krahl on alles. Kas uue koosluse nimi on ikka Krahl?

Praegu tundub, et pole põhjust nime muuta.

Aga lisaks teatriplaanidele on meil teisigi plaane. Sest Krahl pole mitte kunagi ainult teater. Me tahame järgmised viis aastat keskenduda kõikides üksustes ­– teatris, restoranis-baaris, aga ka Krahli Akadeemias – küsimusele «mis meist saab». See saab olema meie tegevuste fooniks.

Oktoobri viimasel päeval on Krahli sünnipäev, ühtlasi on siis ka «Jaigi» viimane etendus, pärast seda läheb uus asi lahti. Aga selle kohta küsi täpsemalt juba uutelt inimestelt.

Aga mis meist saab? Nii 25 aasta pärast.

Kui võtta inimkonna senine üsna sõjakas ajalugu aluseks, siis head loota pole.

Ent kui püüame ise teha ilusaid ja häid asju, siis saame ka tulevikku muuta kauniks ja heaks.

Ma ei arva, et teatri asi on olla sotsiaalne naaskel inimese tagumikus. Mida sa ütled, seda sa saad. Mida külvad, see ka tuleb. Kui sa valad kellegi süüdistuste ja hinnangutega üle, siis need süüdistused ja hinnangud jäävad ju siia maailma. Õiendamine hea nimel on täpselt samasugune õiendamine nagu halva nimel õiendamine.

Kui ma seda räägin, siis ma ei mõtle, et kunstnikuna peaksid maalima ainult ilusaid lilli. Mitte seda. Aga lähtekoht, kus sa midagi lood, peaks olema inimest tõstev.

Fotomeenutus «Jaigi» prooviprotsessilt.

FOTO: Kristiina Praks

Minu arusaam kunstniku rollist, ütleme, et minu kreedo kunstnikuna on see, et kunst peab andma abi. Hea kunstiteos peab vaatajat ülendama, andma mingit sorti tuge, mõnel puhul ka mõistmist. Emotsionaalne laeng, mis kaunist asjast kaasa viid, see kogemus, mis sa imelisest teosest saad, rikastab ja teeb elu ilusamaks. Seda juhtub harva, aga arvan, et see püüdlus on ainuõige, eriti oluline on see keerulisel ajal. Nagu meil praegu.

Elmo Nüganen ütles kunagi, et vaatajat ei tohiks teatrisaalis tükkideks lõhkuda ja koju saata, saalist tuleb lahkuda tervena, võib-olla isegi helgemas meeleolus.

Ma arvan, et täna ma ütleksin samamoodi. Ma pole alati nii arvanud, oleme siin igasugust värki teinud ja kunagi oli meil isegi lapselik tuhin kõike lõhkuda ja vaadata, mis seal sees on, mõneti oli see toona õigustatud, sest kontekst ja ühiskond oli teine. Arvan, et lahkuda võiks inimene jah positiivse kogemusega.

Et ta ei tohiks tunda end hüljatuna?

Ei, see ei olnud mu mõte.

End hüljatuna tunda tähendab ju, et keegi sind hülgas, sa oled juba vastuvõtja režiimis. Kui homsest maailmast rääkida, siis inimestena enam-vähem ainuke asi, mida saame ära teha, on elada oma elu väärikalt.

Mida see tähendab?

Minu jaoks tähendab seda, et sa püüad vältida halbu asju. Negatiivsust.

Mitte anda hinnanguid, kuigi ma kunagi kippusin seda tegema, siis praegu ma püüan seda mitte teha. Kui midagi ilusat pole öelda, siis ole vait. Iga mõte on sõna ja iga sõna on tegu. Kõik need jäävad siia maailma alles. Meie enda teha on, milliseid sõnu me loeme, mis mõtteid me mõtleme ja välja ütleme, mis tegusid me teeme.

Mida õilsamalt ja väärikamalt sa elad, seda parem on see maailm, kus me elame.

Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehakse?

Jah, ka nii võib öelda. Aga pigem tee maailm paremaks, et sinu inimesena elatud elust jääks hea kogemus. Sest nagu poeet ütleb: surm ainult olemisest teise retk. Mina käsitlen inimeseks olemist kui ühte etappi, pärast seda tulevad järgmised, ilmselt enne seda on olnud eelmised.

Mul on olnud võimalus tajuda maailma ja seda nõndanimetatud reaalsust erineval moel, elu on mulle neid võimalusi pakkunud ja olen neid üsna innukalt kasutanud.

Kõik asjad on muutumises. Kõik asjad. Kõik, mida oleme harjunud käsitlema kui elutut – laud, lamp –, need kõik on pidevas muutumises, me lihtsalt oma igapäevaelus ei taju seda. Aga mingitel hetkedel on inimene võimeline sellest osa saama, muutumisest ja maailma ebapüsivusest osa saamine on väga õpetlik kogemus. See kogemus võib olla küll ka kole.

Peeter Jalakas. 

FOTO: Kristiina Praks

Kõik lähtub sellest, kuidas sa ise kõiksusesse suhtud, mis palge sa maailma poole pöörad. Ma ei saa kahjuks väita, et igapäevaselt õnnestuks mul olla avatud, naeratav ja puhtapalgeline maailma suunas, aga ma püüdlen selle poole. Tõsiselt.

Maailma heaks ei ole vaja minna suure plakatiga kuhugi vehkima, sellest tuleb enamjaolt rohkem kurjust. Aga kui me ennast muudame, siis muudame hea ja halva tasakaalu.

See on jumalast lihtne mõte, aga küsimus on, kuidas seda saavutada. Ainuke retsept, mida mina iseendale ja oma lähedastele oskan pakkuda, on olla parem inimene.

Kunstnikuna on võimalus reaalselt iga päev inimesi mõjutada ja see on suur väljakutse. Kas, kui palju ja mil määral ma seda antud võimalust oskan kasutada, see on iseküsimus. Aga ma püüan.

Peeter Jalakas 1994. aastal.

FOTO: Peeter Langovits/Pm/scanpix Baltics

Seega kunstiga saab muuta maailma paremaks?

Kunst võib mõjutada inimest, nii positiivselt kui ka negatiivselt. Kui kuulata Arvo Pärdi muusikat, siis see on ajatu, see on puhas nagu matemaatika. Kas see muudab maailma paremaks, ma ei ütleks seda niimoodi. Kindlasti lisab see matemaatika maailmale ühe positiivse noodi, mida seal varem polnud. Kui me kõik lisame neid noote, matemaatilist täiuslikkust, siis maailm muutubki justkui positiivsemaks – mitte kui lood kaunist kunsti, siis halb maailm muutub heaks, vaid kui lisad head, positiivset ja ülendavat, siis see muudab lihtsalt tasakaalu. Halb ära ei kao, sest kui poleks halba, siis poleks head, kui poleks surma, siis poleks ka sündi. Võimalik on muuta tasakaalu. Ja see on meie kõigi võimuses.

Peeter Jalakas Von Krahli teatri mammutprojekti «Jaik» võttel.

FOTO: Kristiina Praks

Kolm küsimust Eesti kohta

«Jaigis» tegelete eluga Eestis 25 aasta pärast. Mis teie arvate, kas Eesti on siis vaba? Oleme me riigina olemas?

See on laiem küsimus, mis üldse rahvusriikidest saab. Ma pole veendunud, et neil on lõplik koht ajaloos. Mitte et ma seda tahaks, aga kui vaadata ajaloolisi arenguid, siis rahvusriigid pole miski, mis on tulnud selleks, et jääda.

Kas Eesti riigina on olemas, sellele ma ei oska vastata. Aga arvan, et see, kuidas me maailmas elame ja oma asju homme korraldame, siis see on teistel alustel kui rahvusriigid seda täna teevad. Kui lihtsustatult vaadata, kuidas riik kui mehhanism töötab – riik võtab maksudena raha, mida kasutab ühel või teisel moel üldiseks hüvanguks. Kui vaatame, kuidas maailmas raha liigub, siis riigil on aina keerulisem kätt vahele saada. Inimene võib töötada firmas, mis asub Austraalias, saada sealt palka, mis laekub tema Inglismaa kontole, aga raha kulutab inimene Eestis, siis milline riik peaks palgalt makse korjama?

Riigile jääb aina vähem hoobasid, et ta saaks riigina toimida, aga samas tuleb tal näiteks teed korras hoida jms. Kõige selle valguses on eriti absurdne jutt, kuidas me saaksime hakkama Euroopa Liiduta. See pole lihtsalt võimalik, me pole suutelised hoidma kõikide maailma riikidega eraldi suhteid, hoidma oma süsteeme elus.

Peeter Jalakas.

FOTO: Peeter Langovits

Kas meie riigikord on demokraatlik?

Ka sellele on raske vastata. Kui me mõtleme, mis siis õieti selle viimase viie aastaga juhtus, kõik oli ju okei ja järsku pöörati kõik pea peale. Miks, mis sellele eelnes? Järsku ei suuda inimesed enam omavahel suhelda, toimub kapseldumine, ja siis mingi kärarikas seltskond hüüab, et kõik on halvasti, kõik on halvasti – ning nii kutsutaksegi kolli välja. Jube raske on aru saada, kuidas see kõik nii läks. OK, olen nõus, tegelikult on siiski võimalik aru saada põhjustest. Ent enivei.

Kui vaadata, millega on inimesed valmis leppima ja vaikides vaatama pealt, kuidas mingi seltskond demokraatiat eirab, siis tuleb meelde 20. sajandi esimene pool.

Demokraatlik riigikord pole ei sülle kukkunud ega efektiivne. Näiteks riigina on Hiina kindlasti efektiivsem kui Euroopa Liit, sest tal puudub tülikas kohustus inimestega ükskõik mida arutada või läbi rääkida.

Mida toob meile kliimakatastroof?

Üsna ilmselt tulevad toidu ja vee pärast sõjad. Õnneks me oleme Euroopa mõistes kolgas, aga mingil hetkel on meie maanurk see, kus üldse midagi veel kasvab. Sest kui vaadata Lõuna-Euroopat, siis tänaste põudade ja kuumusega ei ole seal peatselt võimalik enam midagi kasvatada. Juba praegu pole paljudes kohtades mingit pistmist loodusega, satelliidipildilt on näha näiteks Hispaanias hiiglaslikke kasvuhoonete alasid, kus on tegemist tootmise, mitte põllumajandusega.

Kliimapagulastena oleme harjunud nägema eestlast, kes läheb siinse talve eest soojale maale, aga olen kindel, et ühel hetkel saab see olema vastupidi, sealt tullakse ära, sest selle kuumusega ei saada hakkama.

Kliimateadlased ei ennusta meile mitte ühtegi positiivset arengut. Mitte ühtegi.

Aga meie ennustame. Peale kunsti pole ühtegi valdkonda, mis suudaks homset positiivses mõttes kirjeldada. Ja see ongi meie töö. Be good. Be very good.

Teatriaasta preemiad 2012. Peeter Jalakas

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Jalakas ja Krahl

  • Peeter Jalakas (1961) on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal.
  • 2015. aastani oli Jalakas Von Krahli teatri tegevjuht, aastatel 1994–1996 ka Rakvere teatri peanäitejuht.
  • Aastal 1990 pani ta alguse rahvusvahelisele teatrifestivalile Baltoscandal ning oli selle kunstiline juht kuni aastani 2002.
  • Lisaks Krahlile on Jalaks VAT Teatri ja trupi Ruto Killakundi asutajaliige.
  • Von Krahli teater avati 31. oktoobril 1992. aastal August Kitzbergi «Libahundi» etendusega Rataskaevu tänaval endises trükitööliste liidu majas.
  • Von Krahli üks hiigelaeg algas 1998, mil teatris tegutsesid Juhan Ulfsak, Erki Laur, Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Riina Maidre, Mart Koldits. Krahli vana bänd läks laiali 2008.
  • 2011 liitus teatriga Viljandi Kultuuriakadeemias õppinud nn Krahli lend, sh näiteks Kait Kall, Liis Lindmaa, Tõnis Niinemets, Jim Ashilevi jt.
  • 2015. aastast on Krahli kunstiline juht Mart Koldits.
  • Peeter Jalakas teeb Von Krahlis aastas keskmiselt ühe lavastuse, suur osa neist on pälvinud kriitikutelt tunnustuse. Tähelepanuväärsemad on näiteks «Luikede järv», «Gilgameš ehk igaviku nupp», «Eesti meeste laulud», «Eesti ballaadid», «Sünnisõnad» jne.
  • Krahlis on lavastanud veel näiteks Ingomar Vihmar, Mati Unt, Tiit Ojasoo, Toomas Hussar, Anne Türnpu, Marko Raat, Rainer Sarnet, Saša Pepeljajev, Kristina Smeds, Teemu Mäki, Priit Võigemast jpt.
Tagasi üles