Jaanus Rohumaa: eesti kultuur jääb ellu siis, kui suudab kohaneda

Jaapani arhitekti Tetsuo Kondo ülipopulaarne installatsioon «Rada metsas» Kadrioru pargis. Foto: Peeter Langovits

Täna kannab Tallinn viimast päeva kultuuripealinna tiitlit. Projektiga algusest peale seotud Jaanus Rohumaa usub, et nii Tallinn kui riik peaksid olema õppinud, et lisaks suurtele paraadasjadele, mida tingimata tuleb toetada, sest need teevad tuju heaks ja suurendavad ühtsustunnet, peab toetama ka väiksemaid algatusi. «Kultuuri üks omadusi on ka see, et see teeb meie elu rikkamaks ning leevendab üksindust ja kurbust,» ütleb Rohumaa.
 

Millise hinnangu sa programmijuhina annad kultuuriaasta programmile?

Ma ei saa seda anda. Võin endale ausalt otsa vaadata, sest loomenõukogu valitu sai sada protsenti ellu viidud, aga hinnangud on pigem juba kultuurikriitikute-analüütikute pädevus.

Millised olid eesmärgid?

Eesmärgid olid teha kultuuri startup’e. Anda võimalus kodumaistele tegijatele, mitte osta kalli raha eest sisse välismaiseid esinejaid. Oluline oli õppimisprotsess – meil oli rahvusvahelisi partnereid 67 riigist. See kogemus on täiesti hindamatu. Meie kultuuriinimesed olid sunnitud omandama euroopalikku bürokraatiat, mida tulevikus läheb vaja.

Et saada aru meie rollist, toon ühe näite. Meil on suurepärane ja hästi toimiv institutsioon Estonia teater, kes sel suvel tegi Eesti ajaloo ühe võimsama ooperiproduktsiooni «Parsifali» Noblessneri valukojas. Kultuuripealinnale oleks üksi selle ooperi lavale toomine käinud üle jõu, sest projekti eelarve oli seitse-kaheksa miljonit krooni. Meie toetus oli seal ainult miljon krooni.

Estonia puhul polnud küsimus rahas, vaid pigem kõhklustes. Aga nad mõistsid, et see aasta toob neile piisavalt publikut ja see on nende šanss unistus ära teha.

Inimeste unistused olid sel aastal erinevad, mõnele uuele ja noorele tegijale oli jällegi paar tuhat eurot elu suurim toetus. Aga võib-olla tänu sellistele startup’idele saame paar aastat hiljem mõne asja üle uhkust tunda.

Võib-olla on kultuuripealinnandus iseenesest nüüdseks vananenud idee. Nagu mingi kahekümne aasta tagune kuum bänd, kes nüüd tuuakse Eestisse. Tegu pole hetkel kuulsa artistiga. Keegi ei hooli ega räägi enam sellest bändist ehk siis kultuuripealinnast.

See on vale. Vana Euroopa ikka võitleb meeletult selle tiitli pärast. See on tohutult äge turundusargument. Hispaanias kandideerisid 2018. aastaks sellele tiitlile vist 29 linna.

Samas Soome meedia, eelkõige Helsingi-keskne meedia, pole ka Turu vastu nüüd liiga suurt huvi üles näidanud. Näib, et seal ei hinnata kultuuripealinnaks olekut.

Asja väärtus sõltub meie enda hinnangust. Peale meie ei saa keegi anda väärtust laulupeole, saunale, kamale. Me peame kõigepealt ise uskuma, et see on hea. Samuti on eesti kultuuriga, kui hakkame ise armastama Ewertit ja Iirist ja teisi võib-olla algul alternatiivsetena tunduvaid artiste, siis on lootust, et nad murravad läbi. Neil on vaja mingit seljatagust, tuge.

Ma ei oska kommenteerida seda Turu asja. Neil on omad eesmärgid ja probleemid. Aga põhimõtteliselt Euroopa rahaline toetus on peaaegu marginaal­ne, räägime ühest kuni pooleteisest miljonist eurost.

Et siis?

Euroopa Liidu toetus on sümboolne, ta annab põhimõtteliselt tiitli, mida võid kleepida sinna, kuhu tahad. Sa võid ka mitte midagi teha. Üritus tehakse ikkagi kohalikke võimalusi arvestades, Euroopast ei tule mingit rahalaeva.

Mille järgi hinnata kultuuripealinna õnnestumist?

Euroopa Komisjon teeb meile monitooringu, kuid millest nad lähtuvad, seda teab jumal taevas. Meie oskame öelda toimunud sündmuste ja publiku arvu.

Kas publikuarv oli eesmärk?

Ei, mitte minule.

Aga kuidas sa hindad eesti teatri seisu? Ei saa ju. See mõju on pigem pikem. Kõige lihtsam on ikka võtta selle järgi, kas inimestel oli selle vastu huvi või ei, kas nad käisid või ei. Sellele küsimusele on vastus, jah, nad käisid.

Sinu hinnangul läks korda, sest piletitega külastajaid oli ligi kaks miljonit?

Minu jaoks polnud tegu meelelahutus-, maine- või turundusprojektiga. Kultuuriprojekti – mis oli nõudlikult kokku pandud, ja sellest osa saamiseks pidid inimesed ise pisut vaeva nägema ja programmi uurima – külastatavuse kohta on see tohutu arv.

Küsimus on meelsuse ja kultuuri tähenduse muutumises. Et kultuur ei ole ainult klassikaline muusika, ballett ja maalikunst. Oluline on aus olla. Meil ei ole mõtet luua endale endast vale kujutlema. Et oleme rahvas, kes teeb kõigil aladel kõigile pika puuga ära.

Aga võib-olla me ei taha peeglisse vaadata ja tunnistada, et me ei ole kultuurne rahvas.

Küsimus pole selles. Meie enesehinnang on nüüd kõrgem, aga ma arvan, et oleme häbelikud, endiselt nigelad suhtlejad. Aga rahvusvaheline koostöö on meie jaoks võtmesõna.

Sel aastal murdis esimene Eesti teater suurele Euroopa areenile – NO99 mängis Odéonis ja Münchner Kammerspie­les. See on hoopis teine märgilise tähendusega sündmus. Või kuidas Smeds tegi Viljandi noortega kolm aastat «12 Karamazovi» lavastust ja nüüd nad tuuritavad mööda Euroopat. Need asjad väärivad tähelepanu.

Meie kunstnikes on tohutu potentsiaal. Aga küsimus on pigem psühholoogiline, eestlaslikus suhtlemisprobleemis.

Ma ei tea, millal tekib järgmine kord võimalus nii palju rahvusvahelisi kontakte luua.

Sa ütlesid, et see kultuuriaasta on startup, su juttu kuulates tekib mulje, nagu olnuks seda aastat eelkõige vaja kultuuritegijatele endile.

Kultuuri on võimatu vaadata väljaspool vastuvõtjat. See on ikka üks kommunikatsiooniahel. Kui me räägime vabatahtlike programmist, külalislahkuse programmist või publikuarvust, siis need numbrid on suured, seega ikka nii ei saa öelda, et oli vaja vaid kultuuritegijaile endile.

Projekti nimi on kultuuripealinn. Eks ole. Kas me eeldaks, et siin kultuuritegelased ei osale?

Anname selle siis näiteks turundusfirma kätte, kes klopsiks kokku meile sobiva pildi? Ma ei arva seda.

Ehk oli programm eestlaste jaoks liiga julge, alternatiivne?

Ei. Kui meie ei katseta või ei loo uusi asju, siis kes seda teeb? Me ei saa paigal tammuda. Rahvuslikult hukatuslik võib olla kapseldumine ja klammerdumine ükskõik millisesse sajandisse või väärtusesse.

Eesti kultuuri ainus ellujäämisvõimalus on kohanemisvõime. Ta peab olema pidevas muutuses. Peame leiutama uusi asju. Vaadake korraks IT ja tehnoloogia poolele, mis seal puudutab rahvusvahelisust, innovatsiooni ja lennukaid ideid.

Kõigile inimestele ei saa kultuur korda minna, see on täiesti selge. Ega kõik inimesed laulupeol ka ei käi. Ega ka Õllesummeril.

See üritus oli mõeldud inimestele, kes seni olid kõhelnud, kas nad ise on tegijad või ei. Sel aastal sai selgeks, et üliolulised on kristalliseerumispunktid, mille ümber saaksid inimesed koonduda ja tunda end korrakski kohal, kodus. Näiteks nagu Telliskivi loomelinnakus. Sa vajad pidet, et oled koos inimestega, kes võib-olla ei tee täpselt sama, aga te pingutate ühise asja nimel.

Mis on see ühine asi?

Milline on olnud Eesti ja meie ühiskonna sõnum viimased kakskümmend aastat?! Saa rikkaks! Ükskõik kuidas. Kõik muu, olgu, kui on aega, võid ka muuga tegelda.

See sõnum on nüüd muutunud?

Projekt, mille eelarve on väiksem kui Estonia teatril, ei saa muuta suhtumist. Küsimus on kultuuri prestiižis. Ja kas meil on lisaks rikkaks saamisele veel mingeid väärusi. Rikkus pole häbiasi. See on tore mõte, aga see ei saa olla peamine. Sest kui see muutub peamiseks, siis on meil palju õnnetuid inimesi. Sest olgem ausad, suurem osa inimestest ei saa selles elus rikkaks.

Tahad pakkuda neile teist ideed?

Ma pole nii ambitsioonikas. Ütlen lihtsalt, et kultuuri asi on avada uksi. Näidata alternatiivseid eksisteerimise viise ja uusi võimalusi. Ja anda nende elule veel mõni tähendusväärtus. See on üks võimalus.

Mida tulnuks kultuuriaasta projektis teisiti teha?

Kogu sihtasutuse pidanuks looma laiapõhjalisema. Väga oluline olnuks tugev koostöö EASi, välisministeeriumi, kultuuriministeeriumi, kõigi loomeliitudega. Samuti reklaami­inimestega. Ja seal keskel võiks jummala rahulikult olla Tallinna linn.

Riik küll panustas rahaliselt projekti, kuid kogu üritus jäi liiga Tallinna asjaks. Aga see eeldanuks teisi arve raha mõistes ja suuremat meeskonda.

Veel rohkem oleks võinud panustada tänavatele ja tuua üritusi õue. Selliseid «Objekte 2011», kus kuu vältel kolmsada kultuurinimest elas, võinuks olla vähemalt kümme ja need pidanuks õues olema kogu pimeda aja vältel, nii oleks need mõjule pääsenud.

Kui koostööaldis Tallinn oli?

Oli, vägagi. Olgu siin ka öeldud, et mingit survet programmi osas ma linnalt ei tundnud. Saime teha, mis tahtsime.

Aga kas mitte Lasnamäe lauluvõistlus, mis näis väga Keskerakonna promona, ei kandnud Tallinn 2011 logo?

Kandis, aga nad ei saanud raha. Logo oli vabakasutuses. Kõik võisid seda kasutada.
Aga sa küsisid, et mida veel teha. Tulevikus tuleks esimene visiit teha rahvusringhäälingusse. Paraku on tänapäeval nii, et kui sind pole teles, siis sündmust pole olnud.

Veel kord, eneseväärikus, uhkus ja sallivus on meie kestma jäämisel vältimatud. Et taluksime enda kõrval teistsugust mõtlemist, et tekiks dialoog. Ei saa lennata keskkonnas, kus kogu aeg sajab pussnuge ja soppa.

Tundsid seda?

Eestlased on ajaloolistel põhjustel skeptilised. Me oleme tublid, visad. Aga heledad ja suured asjad tekivad sellises usu-lootuse-armastuse-seisundis. Õhku tõusmise kogemus tahab kollektiivset pingutust ja usku kellessegi. Me oleme jõle kriitilised ja skeptilised, see on mõistetav ettevaatlikkus.

Nägin ka julgust ja algatusvõimet, usku ja entusiasmi. Annaks jumal, et see meile alles jääks.

Eestis peaks olema tore elada mitte sellepärast, et mul teist võimalust ei ole, vaid sellepärast, et siin on tore elada.

Arvamused

Alvar Jaakson
reklaami­büroo Utopia loovjuht

Kui mõelda kultuuripealinna reklaamile ja kommunikatsioonile, siis mälus sobrades kerkivad esile siivsalt helesinised plakatid tänavatel ja liikuval kujul teles. Ilmselt oli neile ka midagi kirjutatud, kuid see ei jäänud meelde. Jah, kena kujundus, aga kommunikatsiooni mõttes nulltase, ei mingeid ideid, ühtegi emotsiooni.

Küllap hoiti madalat profiili ja käidi oma kampaaniaga häbelikult mööda seinaääri seetõttu, et ühiskond oleks vähegi värvikama lahenduse peale kisa tõstnud: «Mis, siin tehakse kultuuripealinnale reklaami?  Kuidas te julgete! Mitu miljonit jälle põletatud!» Nagu see ikka käib, kui püütakse reklaamida midagi üldrahvalikku ja just nagu meie kõigi oma. Aga vähemalt välditi nüri diskussiooni teemal, kes oleks seda  reklaamile «raisatud» raha ise paremini kasutada osanud.

Selles mõttes saime just sellise kampaania, nagu hetkel väärime –  mõistmiseni, et särav kommunikatsioon on sama tähtis või tähtsamgi kui  projekt ise, kulub veel õige mitu kultuuriaastat.

Üks pärl kogu selles helesinises udus siiski oli – uusaasta-avahäppening ufode ja lendavate Eiffelitega – ootamatu, ideega ja vaatemänguline.

Raimu Hanson
Tartu Postimees

Nõnda nagu mullu detsembris kirjutasin, nii ongi. Toona tundsin aastale ette mõeldes samamoodi rõõmu, kui nüüd tagasi vaadates – rõõmu sellest, et Euroopa kultuuripealinna korraldamise heitluses tunnistati paremaks Tallinna programm. Tartu sai küll lüüa, aga ei pea nüüd nappiva raha pärast iseenda ja Euroopa ees häbenema.

Kultuuripealinna sildi alla viidud tegevused tunduvad eemalt ja tagantjärele vaadatuna noorte kultuuritegelaste sigrimigrina. See on hea, et noortele loodi rohkesti võimalusi loomingut esitada. Ent erilist pauku, millega kultuuriaasta jääks pikalt mälestusväärseks, ei olnud. Ehk ainult Põhuteater.

Noorte laulu- ja tantsupidu ülendas küll tugevasti meeli, kuid see oleks toimunud niikuinii. Tallinna tõmbas ka teine lauluväljaku-üritus, «Vabaduse laul». Hea, et ei läinud. Telekast oli näha, et sõit oleks olnud mõttetu.

Tallinna ja tallinlaste vastu ei ole mul vähimatki. Vastupidi, mul on suur rõõm neid näha Tartus Vanemuise ja Uue Teatri etendustel ning mujalgi Emajõelinnas ja lõunapoolses Eestis kultuurist osa saamas. Tänavu on tallinlasi siinkandis käinud millegipärast iseäranis palju.

Tallinn 2011 faktides

•    Tallinn 2011 kultuuriprogrammil pole ainuautorit. Programmi pani avalikule konkursile kandideerinud ideedest kokku loomenõukogu, kuhu kuulusid Anu Liivak, Taavi Eelmaa, Rein Raud, Madis Kolk, Andrei Hvostov, Berk Vaher, Kristiina Davidjants, Mikko Fritze ja Jaanus Mutli.

•    Novembri lõpuks oli kultuuripealinna sündmustest osa saanud 1,8 miljonit inimest.

•    Kõige suurema publikuarvuga olid Merepäevad – 100 000 külastajat. «Vabaduse laul» – 75 000 külastajat, laulu- ja tantsupidu – 77 000 külastajat, NO99 Põhuteater – müüdi 13 200 piletit.

•    Tallinn 2011 tervikeelarve (2007–2012) on 15,31 miljonit eurot.

•    SA Tallinn 2011 toetus jagunes järgmiselt: toetus riigilt 4,49 mln eurot, toetus Tallinna linnalt 7,58 mln eurot, toetus Euroopalt (Mercouri Prize) 1,5 mln eurot. Muud toetajad, sh erasektor 1,74 mln eurot.

•    Tervikuna (aastatel 2007–2011) kulus programmile 7,25 miljonit eurot. 2011. aastal kulus programmile 5,46 miljonit eurot.

•    Minimaalne omaosalus oli projektipartneritel üldjuhul 30 protsenti. Sihtasutus Tallinn 2011 eraldas keskmiselt 40–50 protsenti sündmuste kogueelarvest.

•    Suurima eelarvega üritus oli Põhuteater. Kogueelarve (ehitus + programm) oli 553 448 eurot, SA Tallinn 2011 toetus sellest (eelarve + programm) 288 881 eurot.

•    Tallinn 2011 viis sel aastal ellu 300 projekti. Toimus ligi 7000 kultuurisündmust. Plaanitust jäi ära kaheksa projekti, seda peamiselt partneripoolse rahastuse puudumise tõttu.

•    Umbes 50 protsenti programmist ehk ligi pooled üritused olid publikule tasuta.

•    Aastatel 2007–2011 oli turundus- ja  kommunikatsioonitegevuste eelarve 3,74 miljonit eurot.

•    Kultuuripealinna projektide elluviijate hulgas oli osalisi 67 riigist, kõige rohkem tehti koostööd Soome ja Saksamaa kultuuritegelastega.

•    Välismeedias ilmus aasta jooksul 730 kajastust. Lisaks avamistseremooniale olid välismaises meedias popimad üritused Tallinn Music Week, Punkt Tallinn, Eksperimenta!, Treff, laulupidu, Stalker Festival, Gateways, Põhuteater.

•    Jaanuarist septembri lõpuni on Tallinna külastanud 1 145 410 ööbivat turisti, kes veetsid linnas kokku 2 155 400 ööd. 89% neist olid välisriikide kodanikud. Tegu on täieliku rekordaastaga – võrreldes eelmise aasta üheksa kuuga on näitaja 17% suurem ning senise põhjal prognoositakse, et aasta lõpuks kasvab Tallinnas ööbivate turistide arv 1,5 miljonini. Eriti tugev on olnud kasv Venemaalt ja Suurbritanniast (ligi 150%) saabuvate turistide osas.