Rahvaraamatukogud saavad kohustuslikud nimekirjad

Raamatukogu. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Võib üsna kindel olla, et kultuuriminister kinnitab uue aasta alguses rahvaraamatukogude nn kohustusliku ostunimekirja.

Sest 2011. aastal on jõutud olukorda, kus väärtkirjanduse tiraažid jäävad alla 500 eksemplari, raamat muutub menukiks juba 1500 ostuga. Raamatute hinnast moodustab poodide juurdehindlus juba kuni 50 protsenti. Tõlkijate, toimetajate ja kirjanike (välja arvatud mõni erand) honorarid on naeruväärselt väikesed.

Et kuidagigi kirjastusturgu elustada ning garanteerida, et eesti kultuuri seisukohast olulised tekstid ilmuksid tulevikuski eesti keeles, haaras uutele mõtetel avatud kultuuriminister Rein Lang kinni nn Norra mudelist – riik, keda esindab laiapõhjaline komisjon, ostab ja jagab raamatukogudele igal aastal kirjastuste pakutud nimekirjast 1000 algupärandi, sh lasteraamatu, ja 500 tõlkeraamatu nimetust.

Millisel kujul võetakse Norra mudel Eestis üle ning millised raamatud lisaks kultuuriajakirjandusele ja kulka kirjanduspreemiaga pärjatud teostele ostunimekirja valitakse ning millistele raamatukogudele on nimekirjad kohustuslikud, ei taheta avalikkusele enne viimaseid vaidlusi öelda.

Kuid sama kindlalt nagu tuleb ostunimekiri, ei tule ministeeriumilt mingit keelatud raamatute nimekirja. Kui raamatukogudel jääb väärtkirjanduse ostmisest riigi eraldatud raha üle, siis selle eest ja ka kohaliku omavalitsuse eraldatud raha eest võivad raamatukogud osta neid raamatuid, mida nad ise õigeks peavad. 

Riigieelarvest eraldatav teavikute toetus on 2009. aastast alates 1 677 890 eurot ja selline summa on ette nähtud ka uuel aastal. Tegevustoetus (töötasu) maakonnaraamatukogudele on aga 514 462 eurot. KOVid on rahvaraamatukogude eelarveid tugevasti kärpinud 2009. aastast, eriti aga alates 2010. aastast.

Kultuuripoliitika.ee andmeil osteti 2010. aastal rahvaraamatukogudele 331 997 raamatut, s.o 0,24 raamatut elaniku ja 0,86 raamatut lugeja kohta. Võrreldes 2008. aastaga vähenes mullu raamatute ost ligi 30 protsenti.

Kaudselt on raamatukogude reformi suurim süüdlane kirjastuse Varrak peatoimetaja ja tõlkija Krista Kaer, kes aastaid tagasi Iirimaal toimunud kirjanduskonverentsil eesti kirjanike muredest ja raamatute tiraažidest rääkides tutvus Norra mudeli autoriga. Kaera Eestisse toodud ideed pooldavad lisaks ministrile kirjanikud, suur osa tõlkijaid ja kirjastajaid.

Vastasrinde moodustavad aga üllatuslikult raamatukogud. Näiteks Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu direktor Asko Tamme möönis kirjanduskonverentsil «Paabeli raamatukogu», et tal pole uuringuid, mis kinnitaks, et raamatukogude külastajad ei soovi väärtkirjandust lugeda. Aga ta on täiesti kindel, et väärtkirjanduse nimekiri sunnib raamatukogusid riiulisse ostma raamatuid, mida ei loeta.

Tamme kinnitusel on ebaõnnestunud ost raamat, mida kahe esimese aasta jooksul ei laenata. «Raamatukogu pole asutus raamatutele, raamatukogu on asutus inimestele. Me peame vaatama, mida tahab lugeja, ja lugejast lähtudes kujundama oma fondid,» usub Tamme.

Ta küll möönab, et lisaks sellele on raamatukogudel ajalooliselt hariduslik funktsioon ja teatav funktsioon rahvuslikkuse säilitamisel. «Senikaua, kui eestlus on olemas, senikaua on ta olemas. Niikaua, kui ta on, niikaua hoiame. Aga noh, maailm ei kuku kokku, kui teda ei ole.»