Lihata luu ja kadunud käsi

Ott Sepp ja Riho Kütsar Vanemuise «Kadunud käes». Foto: Gabriela Liivamägi

Kui püss on laval, siis kas sealt ikka peab pauku tulema? Sadamateatris etenduv Martin McDonaghi draama «Kadunud käsi» pikalt juurelda ei lase – kõrvulukustav revolvrilask ehmatab publiku ainiti lava piidlema juba avaminutitel ning seda kohe alguses viimase piirini krutitud pinget lavastaja Tanel Jonas enam kaotsi minna ei lasegi.

McDonaghi näidenditesse on terav pinge muidugi sisse kirjutatud ning McDonaghile omaselt pöörleb kogu lugu ka seekord nelja tegelase ümber, kellest küll vaid kolmele on antud võimalus tõeliselt särada. Maarja Miti kehastatud Marilyn on paraku jäänud üheplaaniliseks ja lausa igavaks tegelaskujuks. Mitt töötab kätteantuga küll veenvalt ning äratab suuresti sõnata tegelase ellu, kuid Marilyn on siiski alati kõrvaltegelane.

Sepa hittmonoloog

Ülejäänud kolmele tegelasele antakse võimalus ka lava keskele astuda ja peaosalise rolli nautida. Kenasti kordamööda ja järjekorras. Kõige silmatorkavam on see kesksesse rolli astumine Ott Sepa kehastatud retseptsioonipoisil Mervynil, kellele eraldatud vahemonoloog üksiku prožektori valguses on üks lavastuse säravatest tippudest. Pooleldi pihtimus, pooleldi lihtne eluvaatlus, kokku ehk just kõik need mõtted, mida üks retseptsioonitöötaja hotellis töövaesel ööl mõlgutada võib. Sepa esituses toob McDonaghi tekst hetkeks meelde ühe teise iirlase, koomik Dylan Morani. Ott Sepa stand-up võiks õige tekstiga olla hitt.

Mervyniga võrdselt, kuid ometi hoopis teisel moel tühine tegelane on Markus Luige Toby, unistaja asemel on siin tegu pisisuli, väikse sebijaga, kes isegi täpselt ei tea, mida teeb või tahab. Kui Mervyn unistab salaja kangelaseks saamisest, siis Toby oskab unistada vaid oma tüdruku restorani viimisest.

Kanepiäri ja tüssamistega tegelev Toby on mustanahalise stereotüüp või pigem isegi karikatuur, asjaolu, et mustanahalist näitlejat saab Eestis etendusse vaid musta grimmi abil, peaks loogiliselt võttes seda tegelaskuju veel naeruväärsemaks muutma, kuidagi on aga täpselt piiri peal pidama saadud. Pigem jääb nahavärv enamasti tagaplaanile ja märkamatuks, nagu see ju olema peakski.

Et rassismist saab lavastuse lõpuks võtmeteema, on näitleja mustaksvõõpamine ilmselt paratamatu, mõni rassismiteema seljas ratsutava nalja peale naerab Eesti publik aga ehk mitte päris neil põhjustel, mida näitekirjanik silmas pidanud on. Ning muidugi on sõna «neeger» eestlase jaoks võrreldamatult leebema tähendusega kui «nigger» ingliskeelsele publikule.

Kombatakse foobiaid

Veel keerulisem on dialoogidega, mis kompavad homofoobiat. Erinevus ei ole meie publikut nii palju veel rikastanud, et sõna «pede» kihistama või pigem rõkkama ei sunniks ning vastusena kõlav homofoobiasüüdistus lihtsalt õlgu kehitama ei paneks.

Rassist ja homofoob Carmichael Riho Kütsari kehastuses püsib lavastuse keskmes ka siis, kui teda lavalgi pole. Carmichael vastandub oma sihikindlusega ülejäänud kolmele selgelt – tal on üks eesmärk ja ta on selleni jõudmiseks valmis tegema kõike. Noorukina labakäest vägivaldselt ilma jäänud Carmichael on puuduvat jäset otsinud 27 aastat ning alistumatult lootusetuna näival missioonil olevat otsekohest ja sirgjoonelist meest kehastab Kütsar imelise oskusega, elustades justkui seiklusfilmi kangelase ainsa eesmärgiga õiglus jalule seada. Ainult et publik näeb toimuvat seekord teisest vaatenurgast ning kangelasest saab antikangelane, kelle motiividest me samas siiski aru saame.

«Kadunud käe» hiilgavate lavatööde tagant paistab kohati siiski välja loo lihtsus ja ettearvatavus. McDonagh on viimastel aastatel kirjutanud mitu filmistsenaariumi ja filmilikkus kumab läbi ka selles, tema uusimas lavastuses. Kui filmilik pingekruvimine ja -hoidmine tuleb lavastusele igati kasuks, siis kahjuks paistab kohati välja ka loo nagu valemi järgi kokkuklopsitud skelett, kus mitte iga luu peal piisavalt liha pole.

Poolele teele mõeldud mõtted ja õpiku järgi kulgevad hetked siiski mängu ei riku, näitlejatööd, pinge ja hoog teevad «Kadunud käest» haarava lavatöö. Aju ei pinguta, aga haigutama ka ei aja.

Uuslavastus
«Kadunud käsi»
•    Autor Martin McDonagh
•    Tõlge Laur Lomper
•    Lavastaja Tanel Jonas
•    Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater)
•    Osades Riho Kütsar, Maarja Mitt, Ott Sepp, Markus Luik
•    Mängitakse aprilli lõpuni Vanemuise Sadamateatris, järgmine etendus 10. jaanuaril