Soovitused ooperietendustele, vol. 2: «edasijõudnute» tase

Karol Szymanowski ooperi «Kuningas Roger» Londoni Covent Gardeni lavastus 2015. aastast. Foto: ROH

Nädalapäevad tagasi sai siinsamas Postimehe veebi kultuuriveergudel avaldatud väike soovitusnimestik veebis tasuta kättesaadavatest ooperilavastustest, mis võiksid ideaalis sobida neile, kel varasem kokkupuude ooperikunstiga puudub. Alljärgnevalt pakun oma subjektiivsest maitsest ning veebis tasuta saadaolevate salvestiste valikust lähtuvalt välja 11 ooperit neile, kel on varasem ooperikarastus juba olemas ja/või valmisolek kohtuda helikeelega, mis erineb suuremal või vähemal määral ooperikaanoni keskmes püsivast 19. sajandi romantismist.

Claudio Monteverdi (1567–1643) on helilooja, kelle nimi tuleb ooperi ajalugu käsitlevates kirjutistes sageli esimesena või vähemalt esimeste hulgas. Ja ilmselt igati õigustatult. Viimastel aastakümnetel on ta murdnud ajaloost, kuhu jõuavad nimena väga paljud, suurtele ooperilavadele, kuhu pääsevad (regulaarselt) väga vähesed. Ja sedagi igati õigustatult. Sest Monteverdi kirjutatud muusika kõlab mitte üksnes kaunilt, vaid ka värskelt veel neli sajandit peale oma loomist. Orkestratsiooni suhtelist hõredust kompenseerivad laia joonega, ent virtuooslikult ja maitsekalt väljajoonistatud meloodiakaared.

Valisin tema kolme täispikalt säilinud ooperi hulgast esimese, mida loetakse paljude poolt (ent mitte päris lõpuni õigustatult) maailma ajaloo esimeseks ooperiks üldse. «Orfeuse» (1607) arvukate veebis saadaolevate videosalvestiste hulgast jäi sõelale New Belgrad Opera 2017. aasta Daniel Pflugeri lavastus, mille üheks kunstiliseks juhiks on üks minu suuri lemmikuid, rahvusvaheliselt tuntud alt Marijana Mijanovic, kes teinud solistina muuhulgas edukalt kaasa ka Monteverdi teostes. Dirigeerib Predrag Gosta.