Langi plaan teatrid lahtiriigistada koputab omavalitsuste rahakotile

Rein Lang Foto: Toomas Huik

Tänases Postimehes ilmunud intervjuus ütles kultuuriminister Rein Lang, et kavatseb 2013. aastaks kaotada riigiteatrid ja unistab etendusasutuste rahastamismudelist, milles kasvaks kohalikelt omavalitsustelt teatrile mineva raha hulk.

«Mida mina väga tahaks näha, on see, et liiguksime edasi kultuuri lahtiriigistamisele. Meil on endiselt osa teatreid riigiasutused ehk minister saadab teatridirektori puhkusele. See ei käi kuidagi kokku teatri sõltumatuse põhimõttega,» sõnas Lang. Ministri kirjeldus puudutab nelja teatrit, mis on tänini jäänud juriidiliselt riigietendusasutusteks – Eesti Nukuteater, Vanemuine, NO99 ja Endla teater.

Ülejäänud Eesti suuremad teatrid - Rakvere teater, Ugala, Draamateater ja Vene teater - on alates 2002. aastast muutunud riigi osalusega sihtasutusteks. Kui vastav leping selle aasta jaanuari lõpul alla kirjutatakse, liitub nendega ka Endla.

Langile on sihtasutustena toimivad teatrid meeltmööda seetõttu, et viimasel juhul suureneb teatri juhtkonna vastutus asutuse hea rahalise käekäigu eest. See aitaks vältida olukorda, kus halvasti majandatud teater kahjumikarile tüürib, sest juhtkond vastutab teatri eest kuni isikliku varani välja ning juhatuse üle teostab järelevalvet nõukogu.

Sihtasutuseks saades jääb teater küll endiselt riigi omandisse, kuid muutub kord, kuidas teater saab taotleda oma tööks vajalikke rahasid. Praegu käib teatrite rahastamine keerulise valemiga AITAde ehk arvestuslike inimtööaastate süsteemi järgi, mida jagab komisjon vastavalt teatri külastuste, uuslavastuste ja etenduste arvule. Üks AITA kujutab endast kokkulepitud rahasummat ühe arvestusliku kultuuritöötaja kohta.

AITAde süsteemi on Eesti rakendanud Soome eeskujul. Seevastu on Põhjamaades Eestiga võrreldes erinev see, kuidas on jaotunud vastutus teatrite rahastamise eest - ligikaudu üks kolmandik teatrite eelarvest tuleb sealselt kultuuriministeeriumilt, üks kolmandik koduomavalitsuselt ja viimane kolmandik omatuludest. Lisaks saavad teatrid alati taotleda lisaraha.

«Kuna meil pole omavalitsused selle süsteemiga kaasa läinud, siis see süsteem ka ei toimi,» nentis Lang. Muutused teatrite rahastamises ministri sõnul siiski varem või hiljem tulevad. «Selge on, et AITAde süsteem lõppeb praegusel kujul ära.»

Teatrid tahavad AITAde allesjäämist

Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht Kristiina Reidolv ütles, et organisatsioonis on kahesuguseid arvamusi teatrite muutmise kohta sihtasutusteks, kuid täiesti arusaamatu on see, miks oleks tarvis muuta AITAdel põhinevat rahajagamissüsteemi.

«Meie seisukoht on küll see, et AITAde süsteem kirjeldab kõige paremini seda, kuidas kultuuri rahastada. Oleme alates 2004. aastast töötanud välja mudelit, et teatrid oleksid võrreldavad ja täna tundub see kõige ratsionaalsem viis, kuidas seda teha,» hindas Reidolv.

Veelgi enam – aastate eest Soomelt üle võetud rahastamismudel on liidu hinnangul niivõrd hea, et oma 2011-2014 aasta arengukavas soovitavad nad süsteemi juurutada ka kontsertorganisatsioonides ja hariduses.

Reidolv möönis, et AITAde süsteemiga on muresid, kuid need on lahendatavad võrdlemisi lihtsalt. Näiteks tuleks seaduste tasandil fikseerida AITA väärtus ja see peaks võrduma Eesti keskmise palgaga. Riigi rahakoti suurenedes peaksid oma toetussummad jõudma ka nende väiketeatriteni, kel seni AITAdega ette nähtud raha hulk saamata jäänud. «Kui mudel on mõnes mõttes nii geniaalne ja sellega on palju vaeva nähtud, siis see tuleks lihtsalt seadusandlikult fikseerida,» leidis tegevjuht.

Koormus linnade rahakotile

Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment lükkas ümber väite, nagu tähendaks ministri väljaütlemised praeguse AITAdel põhineva rahastusmudeli kadumist.

«Valemiga ei iseenesest ole häda midagi. Üks oluline küsimus, mida me mõtleme, on see, et kuivõrd on see mehhanism, mille osa too valem on, riigieelarve seaduse jaoks siduv,» sõnas Lensment. «Teatrite jaoks on oluline aspekt, millisel määral on võimalik seada teatrite riigieelarveline toetus kujunema seaduse tasandil fikseeritud valemist ning millisel määral jätta see sõltuma eksperthinnangu alusel langetatud otsusest.»

Samuti aitaks rahastamispõhimõtetesse selgust tuua riigietendusasutuste muutumine sihtasutusteks. «Vormiliselt me viime kõik etendusasutused riigieelarve jaoks ühte kujusse. Siis me saame kõikide teatrite puhul rääkida ühtsest toetuste eraldamise mehhanismist,» kirjeldas Lensment sihtasutuste voorusi. «Ega riik ei taandu neist teatritest kuskile, see on riigi prioriteet neid ülal pidada.» Teatrinõuniku sõnul on reaalne, et  2014. aastaks on praegused riigietendusasutused muutunud sihtasutusteks.

Lensment rõhutas, et ministri sõnadest ei tuleks välja lugeda, nagu oleks teatrite sihtasutusteks muutumine seotud sooviga suurendada kohalike omavalitsuste toetust teatrite eelarvesse. 

«Omavalitsuste suurem panus etendusasutuste tegevuste rahastamisel võiks olla teema, millest unistada. Anname endale aga aru, et tänasel päeval ei sõltu kohalike omavalitsuste suurem panus ei ühest ega teisest rahastamise mudelist, vaid pigem riigi maksupoliitikast laiemas plaanis,» selgitas Lensment. Omavalitsuste nappide ressursside tõttu ei pea Lensment reaalseks, et linnade toetused teatritele lähiaastail oluliselt suureneksid.

Nii Lensment kui ka Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht Kristiina Reidolv on seda meelt, et linnadel on teatrite toetamiseks põhjusi küllaga, näiteks see, et teater on linna olulisimaid kultuuriasutusi. Nii toetab Tartu linn igal aastal suure rahasummaga Vanemuise teatrit vaatamata sellele, et juriidiliselt on Vanemuine seni veel riigietendusasutus.

Kui omavalitsuste toetussummad teatrite eelarvesse tulevikus suurenema peaksid, on tõenäoline, et keerulisim saab olukord olema Tallinnas, kus teatreid on palju ja eeldatav koormus linnaeelarvele seetõttu suur.

Eesti teatriagentuuri andmetel on Eestis praegu 17 era-etendusasutust, neli riigi osalusega sihtasutusena tegutsevat etendusasutust, kolm munitsipaaletendusasutust, neli riigietendusasutust ja üks avalik-õiguslik etendusasutus.