On selline žanr nagu magusarmas muinasjutt – inglite, õnnelike pisarate, kõikeandestavuse ja ümberkujunemisega, kui kõik-kõik võtavad üksteisel käest kinni ja jumaliku valguse kiirtes saavad nähtavaks iga inimese ilusad jooned.
Film Võssotskist: uue ajastu optimistlik reekviem
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
10. jaanuar 2012, 18:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muinasjutus on vaja, et oleks keskne figuur, kes oleks valmis maailma muutma. Ja juba laskubki ingel taevast alla. Me tunneme ta kohe ära – Vladimir Võssotski. Mis vahet seal on, kes kehastab teda Pjotr Buslovi filmis «Võssotski» («Võssotski. Spasibo, što živoi»), mille on kirjutanud Võssotski poeg Nikita.
Ja ega autorid seda eriti ka varja, kuigi Venemaal üritati tekitada salapära näitleja ümber, kes sarnaneb Võssotskiga nagu kaks tilka vett: see on Sergei Bezrukov. Ta ei kehasta aga poeeti, bardi ega näitlejat – Puškiniks või Jesseniniks olemise kogemus ei saanud siin mitte kuidagi ära kuluda –, ta on ikoon, sümbol, missioon, vahast isik kõigi oma jumalike tundemärkidega.
Inimesed on nii head
Luuletus «Optimistlik reekviem», mille Andrei Voznessenski kirjutas pärast Võssotski esimest kliinilist surma, oli omas ajas julge ja mässumeelne, aga on moondunud 40 aastat hiljem marusentimentaalseks filmiks.
Voznessenski kirjeldab luuletuses, kuidas Vladimir kell 2 sureb, aga nagu Kristus üles tõuseb. Filmis kargab ta püsti ja paneb sigareti ette – nagu polekski midagi juhtunud. Ta on endine, aga inimesed tema ümber mitte. Nad on muutunud HEADEKS.
Peamine muutus on aset leidnud kagebistiga (Andrei Smoljakov). Ta on peaaegu kuni filmi lõpuni laulja järele luuranud. Värvanud agendiks tema administraatori. Korjanud tema ja tema kallima kohta komprat. Aga geeniuse surm ja ülestõusmine teeb tavalisest lurjusest hoopis teise, sooja südamega inimese.
Võssotski arst (Andrei Panin) on saadana sigidik ise, igavene tüütus ja lõksutaja, kes kõige traagilisemal hetkel lööb kartma, unustab oma kohuse, aga siis, kui kangelanna Oksana Akinšina (Võssotskile truu emahirv) talle meeleheites vastu nägu virutab, teeb ikkagi ära selle süsti, mis laulja elule tagasi toob.
Kaks tähtsusetut klouni – Ivan Urganti ja Maksim Leonidovi kehastuses – ainuüksi kergest teenistusest mõtlevadki, õgimisest ja rahast, aga surm ja ülestõusmise ime muudavad kardinaalselt ka neid.
Ja mis on väärt Dmitri Astrahan, kes mängib Võssotski korrumpeerunud administraatorit. Teda hirmutatakse ja sunnitakse reetmisele ja alatusele... Aga! Ka tema tõuseb lõpuks geeniuse tagakiusajate vastu üles, hüüdes Võssotskile: «Volodja, sulle hakatakse rääkima minust... See kõik on tõsi! Aga nüüd...»
Võssotski ees kummardavad kõik: tohutu saal eesotsas kommunistlike liidritega ja iga inimene eraldi. Sest Võssotski on korralikkuse ja headuse, heatahtlikkuse ja andeksandmise mõõdupuu, omakasupüüdmatuse, andekuse ja altruismi etalon, helduse ja piiritu armastuse näidis.
Kliinilise surma hetkel näeb ta teel, kus auto on porri kinni jäänud, ingellikult ilusat naist (Marina Aleksandrova) koos kahe väikese pojaga. Ta võtab naise kätele, hüpitab tema poegi ja lükkab auto porist välja. See ei tähenda muud kui seda, et Võssotskil on meeles püsinud kõik oma pojad ja naised, mitte kedagi pole ta unustanud, kedagi oma mõtetest välja visanud.
Võssotski palvetab: ta palvetab oma sõprade eest, oma lähedaste, alandatute, õnnetute eest. Ta lamab, vaatab lakke ja nimetab neid, keda jumal peaks aitama, kui Võssotski ise ei jaksa enam..
.
Naiivne, aga heasüdamlik
Muinasjutt, ime ei pea vastama tõele. Kas kliiniline surm võib kesta kaheksa minutit, kas inimene, kes on selle läbi elanud, võib kohe pärast seda üles karata ja sigareti ette panna? Realistlikus, psühholoogilises filmis tõenäoliselt ei või.
Kas sõjalennuk võib võtta pardale ilusa tüdruku koos morfiumiampullidega? Vähetõenäoline, teiselt poolt aga – avas ju Võssotski nimi kõik uksed, tegi lahti kõik lukud, purustas kõik barjäärid.
Võssotski-filmis toimub ühe legendi renessanss – see on legend inimesest, kes oli elu ja kunsti südametunnistus. Jah, filmis mainitakse, et Võssotski oli morfinist, enne seda alkohoolik. Aga ainult mainitakse; me ei näe haiguse inetust, selle pahupoolt, sellega kaasneva hullumeelsuse košmaari. Me näeme ainult geeniust, kes laulab ja elab täiel rinnal.
Mõnel vaatajal ajab see film hinge täis. Mõnd ärritab peategelase sarnasus päris-Võssotskiga ja näitleja nime puudumine tiitrites. Mõni otsib sellest pingeliselt tõtt.
Liigutav, naiivne, muinasjutulikult sirgjooneline film. Paljude vastuoksustega, sehkendavate näitlejate ülepingutatud mänguga, kometimängimise ja klounaadiga, tüpiseeritud tegelaskujudega, mis ulatuvad stampideni välja. Ja ikkagi heasüdamlik, inimlik muinasjutt, mille järele, nagu mulle tundub, me kõik igatseme.
Uus film kinolevis
«Võssotski»
Režissöör Pjotr Buslov
Venemaa 2011
Alates 9. jaanuarist Tallinna kinos Artis