Kultuurisoovitused

Mees räägib siis, kui kana pissib!

  • 60 000 tähemärki pikk artikkel – milleks?
  • Kas feminismi võib kasutada kaitsekilbi ja platvormina isiklikeks solvanguteks?
  • Kas ajalooline ohvripositsioon tagab igavesti moraalse puutumatuse?
  • Kas mehelik süü on ajalooline ja lunastamatu justkui kristlik pärispatt?

Illustratiivne kaader filmist «Sin City – A Dame to Kill For», millel pole käesoleva artikli teemaga midagi pistmist.

FOTO: Kaader filmist

ETTEVAATUST! Artikkel on pikk, sisaldab liitlauseid, autori isiklikke seisukohti ning sõnu mees, naine ja feminism!!!

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Avaldasin eelmise nädala neljapäeval Postimehe veebis artikli «Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom?», milles kirjutasin isiklikust vaatepunktist lahti minu isiku ja professionaalse tegevuse üle peetud diskussiooni feminismi edendamisele keskendunud avalikus ja modereeritud Facebooki grupis, mis kannab nime «Virginia Woolf sind ei karda!».

See oli katse rääkida avalikult kaasa (tähtsuse järjekorras):

  • kultuurikriitika piiride ja (meessoost) kultuurikriitiku eetika,
  • feminismi ja eesti feministide avaliku kuvandi,
  • Virginia Woolfi avaliku kuvandi,
  • sotsiaalmeedia grupi «Virginia Woolf sind ei karda!» avaliku kuvandi,

ning – last but ABSOLUTELY least ­–,

  • omaenese avaliku kuvandi küsimustes.

Võib vist öelda, et sisulises plaanis kukkus see katse läbi. Sest «ametlikes» vastukajades – neist pikemalt allpool – pälvis tähelepanu eelkõige minu tagasihoidlik isik. Ehkki kirjutasin sõnaselgelt, et: «Ma ei näe, et ma vajaks kaitset. Ega kerja kaastunnet. Ma ei arva, et see on küsimus, mille puhul peaks keegi teine hakkama pooli valima», loeti minu mõtteavaldust selle mõttelise sihtgrupi hulgas mitte idealismi, vaid valuhella ego avalduseks.

Minu minapilt ja enesehinnang peaks olema kohest kliinilist sekkumist vajavas seisus, kui mulle läheks korda, mida arvavad minust kui inimesest need liigikaaslased, kes mind ei tunne ega pole minu artiklit, mis nende hukkamõistvatele sõnavõttudele alust andis, isegi mitte (läbi) lugenud. Kui mul oleks kõnealuste süüdistuste ja solvangutega reaalne emotsionaalne probleem, peaks ma selleks, et reprodutseerida neid tööstuslikes kogustes eesti suurima päevalehe veebiplatvormil, olema mitte üksnes sada korda suurem lollike kui ma niigi olen, vaid ühtlasi meditsiinilist nõustamist vajav masohhist.

Ma ei võta neis postitustes kõlanud alusetuid süüdistusi ja solvanguid isiklikult ühtlasi seetõttu, et teadvustan enesele kogu selgusega, et neis pole tegelikult midagi isiklikku. Ma olen lihtsalt järjekordne kvoodiohver vastavast riskirühmast, kuhu kuuluvad potentsiaalselt kõik mehed, kel on oma erialast või ametikohast tulenevalt tõenäosus avaldada avalikus meediaruumis mistahes teemal ambivalentse tundetooniga seisukohti, mille lausestuses esinevad sõnad naine ja feminism.

Ainuke asjaolu, mis mind kõnealuste postituste puhul isiklikult riivas ning siiani riivab, on see, et väidetavalt olen mehena kuritarvitanud nii oma ametipositsiooni, kriitikupositsiooni kui ka üleriikliku ajalehe veebiplatvormi naistevastaseks sümboolseks vägivallaks. Ja see väide ei ole okei. Tegu on väga ränga (ehkki õnneks täiesti alusetu) süüdistusega. Selle koha peal tuleb mul moraalne ja intellektuaalne valulävi vastu. Selle väite – täpsemalt tema erinevate (ning ühtlasi minu personaalküsimusest täielikult lahutatud) teoreetiliste eelduste ja praktiliste järelmite – üle sooviksin ma avalikku arutelu. Seda algatada püüdes seisin ma mitte niivõrd iseenda, vaid mitmete endale oluliste väärtuste eest.

Eesti suurima päevalehe kultuuritoimetajana, kes igapäevaselt kultuurikriitika žanrisse kuuluvaid tekste kirjutab, tellib ja toimetab, oli mul selle arutelu algatamiseks koguni moraalne kohustus, kuna rünnaku all on nii sõnavabaduse ideaal kui ka kultuurikriitika toimimise praktilised lähte-eeldused. Kogu see valdkond kukuks kaardimajana kokku, kui hakata seda kõrgendatud sooteadlikkusega vastavate kvootide abil normeerima ning piirama; kui ilmunud arvustustele hakkaksid rutiinse regulaarsusega järgnema sedasorti avalikud nõiajahid koos arvustajate soopõhise psühhologiseerimise, stereotüpiseerimise ning stigmatiseerimisega.

Otsustasin missioonitundest, ajakirjanduslikust huvist, sportlikust mängulustist ning puhtast kiuslikkusest need süüdimatu üleolekutundega esitatud väljakutsed vastu võtta, kujundada sellest kogemusest ajakirjanduslik osaluseksperiment, mis testib tõsimeelsel, ent (vähemalt minu enese jaoks) meelelahutuslikul moel nii sõnavabaduse piire kui ka oma isehakanud oponentide valuläve.

Minu artikkel oli teadlik vastuprovokatsioon, kultuuriajakirjanduslik performanceSpiel, kui lubate. Võtsin endale vabaduse muuta mängureegleid vastavalt oma suvale, teha katse raputada mugavus- ja elustiilifeministid oma iluunest ärkvele. Korraldada midagi niisugust, mis lihtsalt peab tähelepanu pälvima. Selle õnnestumine tugines paljuski eeldusel, et mu sõnavõttu mitte üksnes ei loeta, vaid, et sellele ka reageeritakse, et see osutub kommunikatiivseks. Mahavaikimine oleks olnud totaalne läbikukkumine, tühja kulutatud aeg ja serveriruum.

Tagasi üles