Soovisin anda grupis esitatud seisukohtadele rohkem kõlaruumi ning ühtlasi saada teada, kas keegi on valmis diskuteerima neil teemadel tsiviliseeritud moel (ehk argumentatiivselt, allikakriitiliselt ning isiklikuks minemata). Enamik mulle teadaolevaid vastulauseid on astunud kahjuks täielikult mööda minu kirjutise tegelikest küsimusepüstitustest, tegeledes selle asemel mind (ja sageli kogu meessugu) soopõhiselt psühhologiseerides, stereotüpiseerides ja stigmatiseerides nii omaenese, feministide kui laiemalt kogu naissoo ohvrikuvandi kinnistamisega ning muutes edasise dialoogi seeläbi sisulises plaanis mõttetuks.
(Veebiportaalis feministeerium.ee ilmunud Sandra Jõgeva vastulause puhul, mis kubiseb valefaktidest, kategooriavigadest ning erinevatest demagoogiavõtetest, ei saanud ma – tunnistan oma kognitiivset kimbatust – kuni lõpuni aru, kas tegu on vastulause või vastulause paroodiaga.)
Nii sisulises kui vormilises plaanis on meeldivaks erandiks Piret Karro artikkel «Kuidas arvustada feministlikku kirjandust?», mis tõukub vastulausena otseselt minu tekstis õhku visatud küsimusest: kas meeskriitik võib arvustada naisautori teost? See teema näib Eia Uusi romaanile «Tüdrukune» osaks saanud retseptsiooni valguses olevat hetkel ootamatult päevakohane ning väärib seega kindlasti kriitilist kaasamõtlemist.
Osutatud küsimus – kas meeskriitik tohib üldse naisautori teostest kirjutada? – on minu jaoks oma loomult üksnes retooriline ning sellele kahe küsilause vormis pakutud erinevad vastusevariandid, mida võiks nimetada hüperboolideks, pidid osutama, et kogu see probleemipüstitus pole minu silmis tõsiseltvõetav. Miks? Sest ma ei jaga selle kahte lähte-eeldust, mis sätestavad, et: