Feministlik realism – milleks?

Illustreeriv pilt, millel pole käesoleva artikli teemaga midagi pistmist. Foto: Repro

Avaldasin üle-eelmise nädala neljapäeval Postimehe veebis artikli «Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom?», milles refereerisin ja kommenteerisin enda isiku ja professionaalse tegevuse üle peetud diskussiooni feminismi edendamisele pühendunud avalikus 8 tuhande jälgijaga Facebooki grupis «Virginia Woolf sind ei karda!». Seda kõike lähtudes teadmisest, et tegu on missiooniteadliku, mõjuka ja tõsiseltvõetava mõttekojaga. Esimene ja viimane neist eeldustest osutusid kahjuks ekslikeks, keskmise kohta mul isiklik kogemus ja arvamus puuduvad. See lugu on lõpetatud.

Soovisin anda grupis esitatud seisukohtadele rohkem kõlaruumi ning ühtlasi saada teada, kas keegi on valmis diskuteerima neil teemadel tsiviliseeritud moel (ehk argumentatiivselt, allikakriitiliselt ning isiklikuks minemata). Enamik mulle teadaolevaid vastulauseid on astunud kahjuks täielikult mööda minu kirjutise tegelikest küsimusepüstitustest, tegeledes selle asemel mind (ja sageli kogu meessugu) soopõhiselt psühhologiseerides, stereotüpiseerides ja stigmatiseerides nii omaenese, feministide kui laiemalt kogu naissoo ohvrikuvandi kinnistamisega ning muutes edasise dialoogi seeläbi sisulises plaanis mõttetuks.

(Veebiportaalis feministeerium.ee ilmunud Sandra Jõgeva vastulause puhul, mis kubiseb valefaktidest, kategooriavigadest ning erinevatest demagoogiavõtetest, ei saanud ma – tunnistan oma kognitiivset kimbatust – kuni lõpuni aru, kas tegu on vastulause või vastulause paroodiaga.)

Nii sisulises kui vormilises plaanis on meeldivaks erandiks Piret Karro artikkel «Kuidas arvustada feministlikku kirjandust?», mis tõukub vastulausena otseselt minu tekstis õhku visatud küsimusest: kas meeskriitik võib arvustada naisautori teost? See teema näib Eia Uusi romaanile «Tüdrukune» osaks saanud retseptsiooni valguses olevat hetkel ootamatult päevakohane ning väärib seega kindlasti kriitilist kaasamõtlemist.

Osutatud küsimus – kas meeskriitik tohib üldse naisautori teostest kirjutada? – on minu jaoks oma loomult üksnes retooriline ning sellele kahe küsilause vormis pakutud erinevad vastusevariandid, mida võiks nimetada hüperboolideks, pidid osutama, et kogu see probleemipüstitus pole minu silmis tõsiseltvõetav. Miks? Sest ma ei jaga selle kahte lähte-eeldust, mis sätestavad, et:

1) Kunstiteose ja tema retseptsiooni puhul on vajalik rõhutada ning teadvustada nii autori kui arvustaja soolist kuuluvust;

2) Kultuurikriitika peab iga hinna eest püüdma olla võimalikult õiglane ning teenima mitte kriitiku subjektiivse mulje vahendamist, vaid nii teost kui autorit (st tema intentsioone ja agendat).

Esimene neist eeldustest eeldab ja süvendab soolisi stereotüüpe – need on meie tunnetuses, mõtlemises ja eneseväljenduses mõistagi alati paratamatult kohal (sellele tuginevad nii kogemuste ja teadmiste talletamine mälus, eneseväljenduse keeleline ökonoomsus jne), ent kunsti üks funktsioone võiks ideaalis olla nende stereotüüpide pidev vaidlustamine (sh vajadusel naeruvääristamine), kummutamine, ajakohastamine jms.

Minu nägemuses on kunsti peamine funktsioon ja olemisõigustus asjaolus, et oma parimatel hetkedel suudab ta päästa inimese ette ära tõlgendatud (ning seega ühtlasi ka stereotüpiseeritud ja normeeritud) tegelikkusest. Nii autorite, vastavate teoste kui kriitikute surumine neile soopõhiselt etteantud raamidesse – ning selle põhjal kehtestatud kutse-eetika kaanonisse – töötab sellele funktsioonile selgelt vastu.