Pärast pronksööd: ettevaatust! Vaenlane ei maga!

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lemming Nageli näituse nimitöö «Vaikelu pronksiööga».
Lemming Nageli näituse nimitöö «Vaikelu pronksiööga». Foto: Repro

Lemming Nagelit pole küll peetud glamuurikunstnikuks, kuid sarnaselt Raul Rajanguga ta seda paratamatult on. Kulda, karda ja hõbekellukesi leidub pea igal Nageli taiesel, kuid alati on see raamistatud talle omaseks saanud firmamärgiga, põlenud ja söestunud puulaastudega. Need ei ole juhuslikkuse printsiibil üles ehitatud konstruktsioonid, vaid transpopi maalipraktika kõnetavad elemendid, millel ei puudu ka sõna ja pildi vaheline dihhotoomia.


Massikultuurist kunsti


Mingit pastišši postmodernistlikus tähenduses me Nageli viimastel maalidel ei leia. Autor on lisanud oma kunstilaenudele end ümbritsevast keskkonnast esteetilis-poliitilisi seisukohti, mis teose retseptsioonis tekitavad nn kunstniku oma tõelise mina dimensiooni. Nagel pole kunagi olnud kunstis looja, kes tahaks oma loominguga meeldida publikule või flirtida kriitikutega. Talle omases varjatud tagasihoidlikkuses sünnib kõik pingutusteta iseenesest.

1990. aastate eesti maalis leidis aset uus omamoodi tõlkeprotsess, milles toimus otsene ülekanne massikultuuri elementidest ja sümboolikast maali, meediast maaliks ning isegi originaalist koopiaks või reprost artefaktiks. Nagel on loomingu käigus kõigist neist protsessidest tugevalt mõjutatud.

Oma tööde kompositsioonis eirab ta kõige elementaarsemaid lineaarperspektiivi reegleid. Tulemuseks on ready-made´ile iseloomulik mitmetahuline kolmemõõtmelisus, milles ka valgus murdub. Sellise vabameelsusega pöörab kunstnik segi kogu maailmakaardi, vältides kõiki tuntud elementaarseid topograafilisi näitajaid.

Nagel on nonkonformist, kelle jaoks puuduvad kartograafilised piirid maailma poliitilisel kaardil. Nõnda on ta jõujoontega tähistanud enda jaoks topograafilise täpsusega paigad, millel on talle isiklikult suur tähendus. Olulisimaks märksõnaks osutub sealjuures aga teos nimega «Evakuatsiooniplaan». See tähendab vabadust põgeneda väljapääsmatutest ja ebameeldivatest globaalsetest ja intiimsetest probleemidest.

Näitus «Vaikelu pronksiööga» ja samanimeline teos kajastab justkui salajasel kokkuleppel toimivat komandanditundi, kus on keelatud «nähtavale» ilmuda ja asjast rääkida, kuid ometi kõik teavad, millest või kellest jutt käib. See on leppimine olukorraga ja ka kunstisisene kompromiss. On ilmne, et Nagel usub siiralt kõikvõimalikesse poliitilistesse konspiratsiooniteooriatesse. Sellises süsteemis sündinud teos edastab kindlaid kultuurisiseseid sotsiaalseid ja emotsionaalseid väärtusi.

Miilitsapäevapreemia

Nagelil puudub ühesuunaline loominguline programm. Pigem on tegu paraja irooniaga vürtsitatud vastupanuliikumisega kunstis. Nageli jaoks on nendel teostel tõstetud probleemid tema südameasjad, mis kajastub ka taiesel «Südamepuudulikkus». See on autobiograafiline teos, mis pole mingil määral seotud südametunnistusega. Nageli esitatud süda on sõna otseses mõttes täidetud sentide ja müntidega.

Kunstnikuna on teda tihti (ekslikult) lahterdatud hüperrealistide sekka, kelle loomingus leidub ka sürrealistlikke elemente. Kunstnike dünastiasse kuuluvana erineb Nagel siiski oma pojast Karl Nagelist ja isast Kalju Nagelist, keda peetakse puhasteks maalikunstnikeks.

Lemming Nagel on eesti kunsti Marcel Duchamp, keda ei saa liigitada ühegi kindla stiili alla.
1984. aastal anti Nagelile NSVLi miilitsapäevale pühendatud näituse preemia. Ei tea küll täpselt, millega Nagel selle välja teenis, kuid suhted okupatsioonikorraga ja nendega seotud mälestusmärkidega oleks Nagel praeguseks enda jaoks nagu pastöriseerinud ning seejärel konserveerinud.

Piisanuks pronksööst

Nageli kätte tuleb anda nii palju lelusid ja mänguasju kui võimalik, sest mäng on tema jaoks tõsine asi. Mäng ongi elu ise: lapselik siirus, naiivsus, milles on mõnikord kõrvuti ulakus ja üllatav tõsidus. Soovitan lugeda Toomas Vindi 1977. aastal kirjutatud novelli «Reis ümber maailma». Mängijatel on lubatud üksteisest mööduda, aga juhul kui teise mängija nupp satub samale ringile, kus asub eelkäija oma, langeb viimane mängust välja ja tal tuleb mängu uuesti alustada. Nageli mäng on aga simulatsioon ja niipea sellest suletud ringist välja ei pääse. Isegi mitte evakuatsiooniplaani abil.

Nagel jääb kunstis metafüüsiliseks romantikuks, kes on harjunud tegutsema spetsiifilise situatsiooni ajel. Oma visuaalses paljusõnalisuses võinuks väljapanekul liigse infomüra mõttes eksponeerida vaid näitust kompaktselt kokkuvõtvat teost «Vaikelu pronksiööga».

Näitus

Lemming Nagel
«Vaikelu pronksiööga»
Tallinna galeriis Tam
Avatud 7. veebruarini
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles