N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kellele kuraatoriteta kunstihoone

Valner Valme
Kellele kuraatoriteta kunstihoone
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Näituse «Piirilinn: Tallinn-Lissabon» avamine Tallinna Kunstihoone galeriis. Pildil tollane juhataja Harry Liivrand ja kunstnik Leonhard Lapin.
Näituse «Piirilinn: Tallinn-Lissabon» avamine Tallinna Kunstihoone galeriis. Pildil tollane juhataja Harry Liivrand ja kunstnik Leonhard Lapin. Foto: Mihkel Maripuu

Eileõhtuse seisuga on 258 inimest kirjutanud alla avalikule kirjale, mis avaldab rahulolematust Tallinna Kunstihoone uue juhataja Karin Hallas-Murula tegevusega, eriti kuraatorite koondamisega ning «natsionalistliku kapseldumisega». Ametisse valimise järgses intervjuus ütles Hallas-Murula Postimehele, et «Kunstihoone on hakanud orienteeruma nišipublikule ja suur osa Eesti intelligentsist on Kunstihoonest võõrdunud».


Kunstihoone galerii viimase kahe aasta näituste seas olid väljapanekud Enn Põldroosilt, Leonhard Lapinilt, Malle Leisilt, Valli Lember-Bogatkinalt, Enn Tegovalt ja Jüri Arrakult.

Kunstihoone suurim näitus oli 13 000 külastajaga maja rekordi teinud Kunila näitus ehk «Kölerist Subbini». Kuraatorinäitustest paistsid silma «CoBrA ja Co» (kuraatorid Denis Laoureux ja Harry Liivrand), Maria Arusoo kureeritud «Kontiinum_Kunst kui taju. Ruum kui protsess» ning Anders Härmi, Rebeka Põldsami ja Airi Triisbergi «Sõnastamata lood». 2009. aastast jääb meelde Härmi kureeritud «Blue Collar Blues».

Hallas-Murula koondas kuraator Anders Härmi, galeristi Reet Varblase ja varahoidja Sigrid Saarepi. 15. detsembrist tööle asunud Hallas-Murula tegevuse vastasele pöördumisele on alla kirjutanud paljud mõjukad kunsti- ja kultuuritegelased.

Mis on kunst?

Pöördumise üks kahest kõneisikust Margit Säde Lehni nimetas eesmärgiks probleemile tähelepanu pööramise. «Aga ehk on kirjal ka reaalseid tulemusi, võib-olla saab alles jätta ühe kuraatori, et see jääks eesti ja välismaa kunstnikele avatud galeriiks. Kui eesti kaasaegse kunsti maine on madal, siis konservatiivsete populistlike vaadetega inimene diskrimineerivate sõnavõttudega seda ei paranda, halvustades Kunstihoone senist tegevust, tõrjudes vähemusi ja öeldes, et tema toob tõelise kunsti tagasi.»

Karin Hallas-Murula nimetab süüdistusi alusetuiks. «Üles on keeratud infotolm, aga keegi ei ole minult küsinud Kunstihoone tulevase struktuuri ega tegevuskava kohta, näitusteprogramm, mida alles kevadel tegema hakkame, on juba maani maha materdatud ja Kunstihoone ümbrus katastroofipiirkonnaks kuulutatud.»

Mitmesaja inimese vastuseisul on ju alus, kas või koondamised? «Koondatud on vaid üks kuraatorikoht ehk kaks poole kohaga isikut, millest teise ametinimi oli galerist, ning peavarahoidja koht. Kunstihoone, kus on tööl ainult seitse inimest, ei saa pidada kuraatoreid, kes liiati kureerimisega ei tegele, nagu Anders Härm, kes kibestunu ja solvununa on selle pöördumise üllitanud, ei kavatsenud tänavu kureerida ainsatki näitust.»

Anders Härm selgitab: «2002. aastast 2011. aastani olen Kunstihoones kureerinud neliteist näitust ja projekti. On olnud aastaid, kus olen teinud kolm näitust. Ega mulle selle eest siis rohkem palka makstud. Et mul 2012. aasta programmis näitust ei ole, sai kokku lepitud Kunstihoone nõukogu ja juhatajaga ammu enne, kui Karin Hallas üldse orbiidile ilmus.  Reet Varblasel on selle aasta tööplaanis kaks näitust – Jüri Ojaveri personaalnäitus ning rahvusvaheline suurprojekt «Proloog».»

«Väita, et koondati galerist ja kuraator, kes ei tee tööd, on alatu ja demagoogiline vale,» lisab Härm, «nagu ka selle kirja taandamine minu isiklikule kibestumisele. Kuidas saab olla sadade allkirjadega kiri minu personaal­se kibestumise väljendus?»

«Praegu on kaks äärmust,» kommenteerib Margit Säde Lehni, «ning palju kunstnikke hoiab madalat profiili, kuna kunstnike liit jagab toetusi ja paljud istuvad kahel toolil, seega ühtset rinnet ei teki. Praegune pöördumine on mingis mõttes ka noorte mäss.» Kuigi alla on kirjutanud ka näiteks Eha Komissarov ja Kaido Ole? Ja ega Marco Laimregi enam poisike ole. «On inimesi, kes jäävad hingelt nooreks, kes ei jää oma aega kinni,» kinnitab Säde Lehni.

Avalik vastutus

Pöördumise teise kõneisiku Maarin Mürgi sõnul ei saa leppida, et kunstnike liit käitub Kunstihoonega nagu eraomandiga. «Kui Kunstihoone juht teeb sammu, mis puudutab paljusid, siis tahaks ka selgitust. Seetõttu ka meie avalik kiri, mitte et me läheksime Karin Hallas-Murulaga kohvikusse, et küsida, miks sa seda tegid. Loomulikult ei saa lahendus tulla ühe avaliku kirjaga, aga Kunstihoone peaks tundma endal avalikkuse pilku, ei saa päris omal suval platsi puhastada. Liiati kui tema pilk moodsale kunstile pärineb kaheksakümnendate lõpust. Ja oleks ta siis võtnud nendele kahele ja poolele kohale – mis on niigi naeruväärne – oma tiimi!»

Hallas-Murula kinnitab, et kuraatorid ei kao kuhugi. «Näituste programmi saavad kandideerida mitte enam kaks palgalist kuraatorit, vaid võrdsetel alustel kõik Eestis tegutsevad kuraatorid, nagu saavad seda teha ka kõik kunstnikud. Näitustel huvitab inimesi ennekõike kunst, mitte ühe või teise noore kunstiteadlase kontseptsioon. Valiku teeb nõukogu, siin mingit muutust ei ole.»

«Eks see varsti ole näha, kui lukus on Kunstihoone ja kuivõrd see peegeldab eesti uue kunsti arengut,» arvab Margit Säde Lehni, «viimase paari aasta jooksul said Kunstihoone näitused rahvusvahelist kõlapinda. Aga ega kunst tegemata jää ja võib-olla siis tehakse edaspidi kriitilisemat kunsti.»

Kommentaar

Kaido Ole
kunstnik

Minu arusaamist mööda on juba pikka aega vastandunud ühelt poolt demokraatlikum hoiak, mis üritab pakkuda võimalikult paljudele midagi, ja teiselt poolt oluliselt nõudlikum, aga ka kitsam suhtumine. Esimene põhimõte sobitub muu hulgas loogiliselt kunstnike liidu struktuuriga, kus ongi liikmeid seinast seina, muu hulgas ka tasemelt.

Vabandust. Vastaspoole ideoloogid näevad mõtet keskenduda eelkõige sellele vähemusele kunstist ja kunstnikest, kes tegelevad aktuaalsete arengutega selle kõige professionaalsemas ja kriitilisemas mõttes.

See on minu arusaam olukorra tuumast, ning sellest lähtuvalt andsin allkirja, et selgelt toetada nõudlikumat ja kitsamat lähenemist ning olla vastu pseudodemokraatlikule tolerantsusele, mis varem või hiljem päädib stagnatsiooniga. Ja siis pole enam keegi rahul, aga august väljatulek võib osutuda vaevarikkaks.

Kuid olen kindel, et pikemas perspektiivis võidab alati uuenduslik ja kriitiline mõte. Sest tegelikult vajavad KÕIK seda nagu õhku. Kunsti positiivne ülesanne on inimesi pigem eristada ja eraldada, kui et liita neid ühte moodi mõtlevaks seltskonnaks.

Samas tunnistan, et tihti läheb diskussioon liiga rabedaks ja valuliseks, ideede tasemelt kukutakse isikute tasandile, mis on ilmselt vale ja halb, kuigi inimlik. Aga siin heidaks ma pigem kinda traditsioonilembeste leeri, kelle mängumaad ja renomeed ei ohusta tegelikult keegi, sest iga radikaalne, kuid hea algus muutub peagi klassikaks, mis tähendab, et nende read täienevad pidevalt. Kuid ärgas mõtlemine, riskivalmidus, uue ja parema üritamine on hoiakud, mida on alati napilt ja mis võivad kergelt känguda alla kriitilise piiri.

Märksõnad
Tagasi üles