K, 30.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Fantaasia etteantud teemal nagu arheopterüksi taastamine luude põhjal

Valner Valme
, Postimees
Fantaasia etteantud teemal nagu arheopterüksi taastamine luude põhjal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tiit Aleksejev
Tiit Aleksejev Foto: Marina Puškar

Ajalooharidusega 40-aastaselt Tiit Aleksejevilt ilmus aasta lõpus teine romaan. «Palveränd» räägib Esimesest ristisõjast ja teeb seda nii ehedalt, et lugejal jääb üpris vahetu mulje, nagu viibiks ise 11. sajandis. Efekt on saavutatud põhjaliku ajalootundmise ja impulsiivse kirjutusstiili ristamisel, leiab Valner Valme.


Autor lahendab edukalt iga ajaloolise romaani kirjutaja dilemma: kas kroonikatest juhindudes võtta üle ka vanade kroonikate stiil või näha selle taha ja aimata, et mõnel puhul tegelikult reaalsed inimesed nii ei käitu või ei räägi.

Aleksejevi tegelased räägivad nagu päris inimesed, mitte kunstlikud ajalootegelased.
Üks ilmekas näide. Õigemini, kirjanik toob selle romaanis ise, ma vaid vahendan. «Rainald lööb käega. «Pistke see lunaraha endale perse!»» (lk 240). Sama asi sõjaretkel kaasas olnud krooniku kirjutatuna leheküljel 241: «Ja kõrgetelt Antiookia müüridelt hüüdis Rainald Porchet palverändurite juhtidele nii: oo, vaprad juhid, tublid kristlased ja kõrgeltsündinud isandad! Mu noor elu on mulle küll armas, aga meie püha eesmärgi nimel olen ma valmis temast loobuma. Seepärast palun teid Kristuse nimel, oo, vaprad juhid, ärge makske minu eest vaskkrossigi!»

Kumb variant on tõenäolisem surma mineva mehe puhul, kes on küll kangelane, aga lootusetus olukorras ning kelle jaoks ilukõne oleks viimane, mis pähe tuleb?

Ilukõne Aleksejevi romaanist puudub või esineb kroonik Raimonduse tulevase kroonika tsitaatide kujul. Aga tegelikult on Aleksejevi romaan ilusamgi kui ilukõne: siin on ruumi ajaloosündmuste kirjeldamise kõrval mõttelendudele, poeesiale ja ka psühholoogilistele momentidele, miks need mehed võõral maal selliseid koledusi korda saatsid.

Me saame ristirüütleist aru ja oleme tahtmatult isegi nende poolel; ehkki nad rüüstasid külasid ja linnu ning tapsid lisaks sõjaväelastele ka süütuid inimesi, oli neil oma mõte ja au. Asjad ei ole ühesed.

Tiit Aleksejev, teie kui hariduselt ajaloolane, miks otsustasite hakata kirjutama ilukirjandust – 2006. aastal tulite võimsalt Betti Alveri preemia võitnud «Valge kuningriigiga», mis räägib lähiajaloost, Afganistani sündmustest.

Te panete oma küsimusega kohe diagnoosi ära. Ajalugu ongi aeg, mis on lugusid täis. Umbes 5000 aastat tagasi hakati neid üles tähendama. Algul olid muidugi laenulepingud ja maksekohustused, aga siis leiti, et kirja saab ka millekski muuks kasutada.

Tuhat aastat enne Kristust ohkab üks egiptuse literaat: kogu kirjandus on ammu üles tähendatud, võimatu on midagi uut luua. Võib-olla oli tal õigus, aga ei ole ju vahet, kust keegi oma lood üles leiab. Oma laulude tõe, nagu Rein Sepp kirjutab.

Kirjeldage palun oma eeltööd ja allikaid «Palverännu» puhul. Kaua selle kirjutamine aega võttis?

Avastasin Esimese ristisõja enda jaoks umbes viieteistkümne aasta eest. Hakkasin tekste kõrvale panema. Siis tuli mõnda aega muud tööd teha, keskajaks ei jäänud eriti aega. 2006 kevadel otsisin kroonikad kastist välja. Seejärel käisin Iisraelis ära. Tahtsin teada, mis tunne see on, läbi Juuda kõrbe minna. Juulis Jeruusalemma piirata.

Mäletan, et kord olime reisikaaslastega end Taaveti torni lähedale sisse seadnud. Teised jõid restoranis veini, mina uurisin kindlusi. Araablasest restoranipidaja küsis, et mida see mees seal teeb. Kaaslased ütlesid, et tahab aru saada, kuidas Pühal Maal sõda on peetud. Restoranipidaja kutsus selle peale kohale kamraadi, kes oli olnud Yassir Arafati võitluskaaslane. Ütles, et tema teab kõige paremini. Et pole mõtet kivide peale aega raisata.

«Palveränd» erineb enamikust ajalooromaanidest eheda keelekasutuse poolest. On ju arvata, et lihtsad, brutaalsed rüütlid kasutasid omavahel  sõnu «raisk» ja «türa», nagu teie teoses, rääkisid ilmselt sõltuvalt olukorrast lihtlausetega à la «anna veini». Ajaloost kõnelevast ilukirjandusest loeme aga tihti mingeid pseudoajaloolisi kohmak-keelendeid stiilis «oo, üllas rüütel, kas ulataksid sa mulle edasi selle kauni karika?». Miks valisite selle joone, et teie tuhande aasta vanused inimesed räägivad nagu päris inimesed?


Ma usun, et nad rääkisidki nii. Vähemalt tavaolukorras, rännakul ja lahinguväljal. Kui seal sõnadeks mahti jäi. Loomulikult oli ka ofitsiaalne kõnepruuk ja sakraalne keel. Lisaks tuleb arvestada sotsiaalse mõõtmega: ülikute keel, preestrite keel, sõjasulaste keel.

Tegelikult me ei tea, kuidas 11. sajandi inimesed rääkisid. Me teame, kuidas nad kirjutasid. Ja scriptores’te ring oli väga piiratud. Oletatakse, et ühe Esimese ristisõja põhiallika, «Gesta Francorumi» nimelise kroonika autor võis olla lihtne rüütel. Kindel see ei ole.   
 
Teine eriline aspekt romaani juures on krüptilisus: sageli läheb peategelase, endale Die-teri nime võtnud noore mehe mõte rändama üpris müstilistele radadele, lahingud on tihti edasi antud sümbolite kaudu, palju on eufemisme, alateadvust, biitnikelt tuttavat vabavoolukirjutust. Ajaloost kirjutavad kirjanikud sageli pelgavad fantaasiat ja sümbolismi, kartes ehk, et see muudab nende ajalootõlgendused ebausutavaks. Teie ei karda?

Ei. Mulle on see «vabavool» ajalootõlgendusest kallim. Pealegi on «Palveränd» lihtsalt põnevusromaan, mitte katse tõestada, «kuidas Esimese ristisõja ajal asjad olid». Ja mis seal ikka karta.

Üks itaallane on öelnud, et võimatu on meeldida suurele hulgale, kui sa ei muutu just küpsiseks või magusaks veiniks. 1. sajandil pärast Kristust õnnestus Palestiinas suur hulk vett veiniks muuta. Aga ka see ei ole kõigile usutav. Mis teha.  

Kuivõrd on «Palverännu» puhul siiski tegemist fantaasiaga, hoolimata sellest, et tuginete ajaloost teada faktidele ja sündmustele?


Ütleme nii, et see on fantaasia etteantud teemal. Umbes nagu luustiku põhjal arheopterüksi taastatakse. Et tal olid sabasuled sinised, tiivasuled aga kuldsed. Ja et ta kriiskas kõrge häälega. Üha rohkem tundub, et ajalooline jutustus ongi selline ürglind.

Millal on oodata uut romaani? Juhul kui seda on oodata, kas see kõneleb taas ajaloost?


«Palverännule» peaks tulema teine osa. Tahaksin ka ise teada, mis neist tegelastest edasi saab.

Uus raamat

Tiit Aleksejev
«Palveränd»
Varrak, 304 lk

Märksõnad
Tagasi üles