Ka norrakad oskavad seda – menukaid thriller’eid vändata

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roger Brown (Aksel Hennie) aktsioonis.
Roger Brown (Aksel Hennie) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Puhas lust on vaadata norralase Morten Tyldumi thriller’it «Pearahakütid», või täpsemalt «Peakütid».


Jah, just «lust» on see õige sõna. Mõistavad seda need, kellele film on ikka ja ainult film ning ei midagi enamat, hoidku selle eest, et elu ise. Sest «Peakütid», mis põhineb Norra kriminaalkirjaniku Jo Nesbø romaanil, ei sisalda mitte ainult pinev-põnevat süžeed ja ootamatuid pöördeid, nagu üks korralik kriminaalne thriller ikka, vaid veel midagi – nimetagem seda lihtsalt põhjamaiseks (võlla)huumoriks.

Kuigi – see ei ole ka must komöödia. Või on seda sama palju nagu «Pulp Fiction». See tähendab, et mõne silmis on ja teise silmis ei ole. Igal juhul teeb see korraga rahutuks ja paneb muigama. Kõnnib osavalt sellel piiril. Näiteid ma tuua ei saa – mida vähem te teate, seda parem on. Üks vihje siiski, põhjusel, et pilt, mis seda lugu illustreerib, vajab selgitust: sellel piilub pruunika ollusega kaetud Roger Brown välja kuivkäimlast, mille lampkastist ta on äsja välja roninud.

Seesama Roger Brown, keda mängib Aksel Hennie, on mõjukas värbaja, kelle ametiks on otsida firmadele sobivaid tippjuhte. Aga mitte ainult seda ei tee Roger – ta tegeleb ühtlasi väikese kõrvaläriga, selgitab töövestlustel välja, ega kandidaatide kodus ripu seinal mõnd šedöövrit. Ja kui ripub, paneb selle pihta ja teeb rahaks, mõistagi koos abimehega, kes töötab turvafirmas ja deaktiveerib valvesignalisatsioone.

Ühesõnaga, Roger on kelm. Aga sümpaatne kelm – lõpuks vaevab teda ju ainult üks kompleks, lühikeste meeste kompleks. Naised ei võta ju selliseid tõsiselt, arvab ta, kompenseerides seda oma kaunitarist abikaasale 30-miljonilise maja ja kallite kingitustega, mida, nagu lõpuks selgub, ei vajatagi.

Kui silmapiirile ilmub järjekordne kandidaat, kel kodus sadakond miljonit maksev Rubensi maal, haistab Roger suurt võimalust. Ainult et – ta unustab ära, et on olemas ka teisi kelme, ehk osavamaidki kui tema, igatahes verejanulisemaid, kes kütivad päid – päriselt.


Igatahes pole «Peakütid» jäänud märkamata ka laias maailmas – seda on jõutud juba müüa rohkem kui 70 riigi levisse ja Hollywood on omandanud õiguse vändata sellest oma versioon. Selle üle, kas tegu on ka kõigi aegade edukaima Norra filmiga, nagu väidab eestikeelne reklaam, võib siiski vaielda.

Üks on aga kindel – Norras oli 2011 erakordselt vägev filmiaasta: esimesena maailmas digitaliseeriti kogu kinovõrk ja kodumaine film kogus 24,5 protsenti vaatajate koguarvust. Mõistagi oli just «Peakütid» see, mis viimasesse kõige suurema panuse andis.

Uus film
«Pearahakütid»

•    Režissöör Morten Tyldum
•    Norra 2011
•    Alates 13. jaanuarist Tallinna kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza ning Tartu kinos Ekraan

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles