Haritonovi maalil «Jaroslavli naised» on tegelikult setod

Nikolai Haritonovi «Jaroslavli naised» kannavad seto rõivaid. Foto: Postkaardi repro internetist

Londoni kuulsas oksjonimajas Christies enam kui 200 000 euro eest müüdud Nikolai Haritonovi maal, mida tuntakse nime all «Jaroslavli naised» kujutab tegelikult setosid, kirjutab värske Setomaa ajaleht.

Sellisele järeldusele jõudis Eesti Rahva Muuseumi näituste korraldaja Tiit Sibul, avastades jälgi vene emigrandist kunstniku Nikolai Haritonovi korduvatest Setomaa külastamisest.

Ka muid seto talurahvast kujutavad Haritonovi maale on ekslikult seostatud tema kodukoha, Jaroslavli kubermangu või Lõuna-Euroopaga, mida kunstnik samuti külastas.

Seni on Haritonovi loomingut Eestis teatud peaasjalikult tema maali «Magav mustlanna» 2007. aastal väliskunsti rekordi püstitanud 1,15 miljoni kroonise hinna järgi. Nüüd selgub, et Haritonovi setosid kujutavate maalide hinnad on küündinud veelgi kõrgemale – püstitades omamoodi rekordi seto ainest kujutavate maalide kategoorias.

Paraku ei tea nende praegused omanikud maalide tegelaskujude ja süžee tegelikust taustast just palju. Info Nikolai Haritonovi ja tema loomingu kohta on Vene allikates üsna napp, kuna mees emigreerus punavõimu eest 1920. aastal ning sidemed valgete ohvitseridega ei lubanud nõukogude ametlikul kunstiajalool teda käsitleda.

Vettpidavaid dokumentaalseid tõendeid kunstniku Setomaal viibimise kohta on vähemalt kaks – sissekanne Obinitsa kirikuraamtus ning ERM-i kogudes olevad fotoülesvõtted Setomaalt, mille autoriks on märgitud «kunstnik Haritonov». Tema maalidele peale vaadates ei jää samas vähimatki kahtlust tegevuskoha osas – see on Setomaa.

«Otsisin Obinitsa kirikumeetrikast oma esivanemate abielu sissekannet. Leidsin selle samalt leheküljelt, kus on tõendus ka Haritonovi abiellumise kohta Obinitsas. Ma olen piisavalt palju Seto- või Petserimaa koguduste kirikuraamatuid lapanud, mõistmaks, et see on eriline sissekanne. Mind hämmastas, et abielluja on keegi Peterburist, veel enam, et see abielluja on keegi kunstnik. Tähelepanu köitis ka selle abielu teatav lasvegaslikkus - võib tekkida mulje põgenemisest või abiellujate saladusest omaste ees, või et see on noortele alles Obinitsas pähe karanud, et võiks abielluda. Sellele vihjab just abielutunnistajate valik, traditsiooniliselt on tunnistajatena eelistatud näiteks ristivanemaid, siin on need lihtsad külamehed,» selgitas Tiit Sibul oma avastuse tagamaid.

«Ma arvan, et kui meil õnnestuks leida kas keegi Haritonovi uurija või keegi, kes on tema loomingulise pärandiga rohkem kontaktis või kuidagi teisel viisil mingi terviklikum ja ülevaatlikum pilt tema loomingust saada, eriti sellest osast, mis käib setode pihta, siis võib ka juhtuda, et näituse mitte-tegemine võib tunduda võimatuna. Väga palju muidugi oleneb sellest, mis veel kõik varjul võib olla, palju sellest, kes on praeguseks maalide omanikud, kas maalide omanikud või asukohad on üldse tuvastatavad, kas omanikud on huvitatud nende maalide eksponeerimisest ja ilmselt paljust muustki. Kindlasti oleks see väga töömahukas projekt. Mina tahaks küll neid kunagi näha saada,» rääkis Sibul.