N, 1.12.2022

Akadeemia 9. nr tutvustus

Indrek Ude
, Akadeemia tegevtoimetaja
Akadeemia 9. nr tutvustus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ene-Margit Tiit.
Ene-Margit Tiit. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Ilmunud on ajakirja akadeemia 9. number. 

Mahukatele andmebaasidele tuginedes uurivad Ene-Margit Tiit ja Marianna Makarova Eesti inimeste hinnanguid Eesti valitsuse kehtestatud koroonapiirangute otstarbekusele ja enesehinnanguid seoses piirangutest kinnipidamisega; erilist tähelepanu on pööratud hinnangute dünaamikale. Nende analüüsist järeldub, et kõigile piirangutele oli vastaseid, kuid neid oli kogurahvastikuga võrreldes vähe ja seetõttu piirangud Eestis toimisid (ilma sanktsioonideta) ja ei tekkinud mingeid vastuolusid, rahutustest rääkimata. Kõige tõsisem etteheide, mida tehti, oli meetmetega ülepingutamine.

On arvatud, et viiruse levikut prognoosinud teadlased olid ülemäära pessimistlikud. Selle arvamuse kummutamiseks sobib võrdlusena Saaremaa juhtum, kus kriisi alguses oli suhteline nakatumus üle kümne korra kõrgem kui mujal Eestis. Väga oluline oli kriisikomisjoni avatud tegutsemine: iga päev teatati niihästi valitsuse pressikonverentsil kui ka meedias uute nakkusjuhtude arv, haiglaravi ja juhitavat hingamist vajavate patsientide ning surmajuhtude arv.

Uuring näitas, et riigis oli väga vähe inimesi, kes oleks leidnud, et nad ei tea kriisiolukorrast kõike vajalikku. Positiivne oli seegi, et spetsialistid ütlesid välja oma eriarvamused maskide ja testide kohta ja nii tekkis inimestele ka neis asjus mõtte- ja otsustamisruumi. Tõsiasi, et inimesed ka pärast eriolukorra lõppu oma hinnangutes pigem kaalutletult ettevaatlikuks jäid, lisab lootust viirusega toimetulekuks ka tulevikus.

Sada viiskümmend aastat tagasi 1870, aasta pärast edukat suurt laulupidu, kogunesid Lõuna-Eestis, Helmes ja Tarvastus, kahepäevaseks konverentsiks eesti rahvusliku liikumise juhid, et arutada eesti elu edendamist. Arutuse all oli näiteks Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine ja Eesti Aleksandrikooli loomine. Helme konverentsil sõnastas Jakob Hurt ka eesti rahva kategoorilise imperatiivi — kui me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult. On tähelepanuväärne, et kohale olid tulnud eesti rahvusliku liikumise kõikide poliitiliste voolude esindajad.

Samasugune ühismeelne konverents toimus ka 118 aastat hiljem, kui Tallinnas kogunes aprillis 1988 kahepäevaseks koosolekuks Eesti loomeliitude pleenum. Mõlemal juhul järgnes Eestis teatud koosmeele ja rahvusliku mõtte tõusu aeg. Mis on jäänud sellest järele ja millisena tundub rahvuslik mõte nüüd, 2020. aastal, võrrelduna 150 ja 32 aasta taguse ajaga? Milline peaks olema õieti Jakob Hurda koht meie kultuuriloos ja kas tuleks seegi ümber hinnata moodsate aegade vaimus — kõigi nende küsimuste üle arutleb Toomas Kiho.

2019. aastal tekkis ajakirjanduses arutelu humanitaaria olukorra üle Eestis, aga näis, et nii mõnigi kord jäi puudu humanitaaria distsipliinide eriomaste uurimissuundade ja eesmärkide mõistmisest ja humanitaariat käsitati justkui ühe monoliitse tervikuna. Selleks et suunata tähelepanu ka humanitaaria eri tahkudele, esitas Meelis Friedenthal 2020. aasta veebruaris kõigile Tartu ülikooli humanitaarvaldkonna professoritele kaks küsimust: milleks humanitaaria üldse ja millega teie uurimisvaldkond tegeleb?

Küsimuste mõte oli avada lühidalt ja terviklikult distsipliinidele iseomaseid jooni, saada teada, mida oma ala juhtivad teadlased mõtlevad humanitaariast üldiselt või oma erialast spetsiifiliselt niihästi Eesti kui ka laiema maailma kontekstis. Lühivastused annavad läbilõikelise ettekujutuse sellest, mida humanitaarias uuritakse nii meil Eestis kui ka maailmas ning selliselt omakorda jäädvustavad stoppkaadrina praegust aega, dokumenteerides meie aja küsimusi.

Ameerika Ühendriikide ülikoolides on levimas uus sõnavara ning fraase „turvalised kohad“, „ettehoiatamised“, „pisiründed“, „kultuuriline omastamine“ ja „privilegeeritus“. Ühelt poolt on uus sõnavara seotud püüdlusega luua ülikoolis turvalisem keskkond uurimistööks ning hariduse andmiseks ja omandamiseks, keelates vihakõnet ja ründavaid sõnu. Teisalt kõneleb see noorte üliõpilaste ehk „lumehelbekeste“ põlvkonna ülitundlikkusest: nad solvuvad liiga kergesti ega oska midagi peale hakata seisukohtadega, mis ei haaku nende omadega, mistõttu püüavad neid summutada.

Selles vastuolus kajastub ebakindlus ülikooli koha pärast tõe ja õigluse otsingutest lõhenevas ühiskonnas ja maailmas, mispuhul David Ilmar Lepasaar Beecher lahkabki eelkõige Ameerika Ühendriikides esile kerkinud arutelu: kas ülikool peaks olema avalik foorum, kus ükskõik kellele võiks öelda ükskõik mida ükskõik mille või kelle kohta? Selle küsimuse taga peitub veel sügavam probleem: mure ülikooli identiteedi ja koha pärast tänapäeva ühiskonnas ning maailmas üldse. Uut sõnavara on näiteks Ulrich Baer kaitsnud üldjoontes nii: suurim oht on see, et sõnavabaduse kaitse ise summutab neid hääli, mis on kõige nõrgemas seisundis, ja tugevdab neid, mis on juba niigi võimsamad.

Aga Wendy Brown, Clark Kerr ja Jonathan Haidt on üliõpilasi hoiatanud ülitundlikkuse eest: tõeotsingud toimivad vaid siis, kui tõde ei peeta enesestmõistetavaks, vaid tuvastatakse uuringute ja loogiliste põhjenduste abil. Kõik kolm on nõus, et üliõpilaste mugavustunne ei tohiks olla ülikooli eesmärk, vaid vastupidi: tõeline haridus ja teadus algab ebamugavusest, hetkest, mil oleme sunnitud ümber mõtestama oma kõige sügavamalt juurdunud tõekspidamised, mida Brown nimetab „kaisukarudeks“.

Kuid Brown hoiatab veelgi enam: ülikooli aatelist sõnavabadust ohustab enim nende häälte majanduslik summutamine, mis taotlevad teadust ja kultuuri, aga ülikoolile mingit rahalist kasumit ei too. „Kuhu siis ikkagi paigutub sõnavabadus tõe ja õiguse otsinguil tänapäeva maailmas,“ küsib artikli autor. Ta arvab, et ülikooli sõnavabaduse üllas eesmärk ei ole valida üldinimliku tõe ja inimliku õiguse vahel, vaid anda mõlemale sõna ning arutleda tõe ja õiguse tähenduse üle. Isegi tõde, kui ta on piisavalt sügav, on mitmekesine ja sisaldab omavahel vasturääkivaid tahke.

Nüüd on siis kätte jõudnud aeg, mida on ennustatud juba nelikümmend aastat — mitu inimkonna ees seisvat probleemi hakkavad pika vindumise järel tipnema ja kuhjuma. Põhjus, miks on asjad saanud nii kaugele areneda, on nagu alati paljuski võimu, kommunikatsiooni ja infovälja seostes, selgitab Urmas Bereczki. Maailmaajaloo senine kulg näitab, et suured impeeriumid tekivad alati seal, kus suudetakse ühekorraga kontrollida inimkogukondade kogu n-ö materiaalset ja vaimset ainevahetust ehk raha-, kaubandus- ja informatsioonivoogu.

Viimase saja aasta jooksul on suutnud seda teha Ameerika Ühendriigid, kelle hiilgeaeg jääb külmale sõjale järgnenud perioodi, mil USA muutus maailma ainukeseks supervõimuks. USA võimu tipphetkedel levis majanduses arusaam, et parim viis maailma majandusprobleemide lahendamiseks on majanduse liberaliseerimine, dereguleerimine ja erastamine. Nende eesmärkide ellurakendamine langetas kõik takistused kapitali vaba liikumise ning maailmamajanduse globaliseerumise ees.

Selle protsessi võitjateks osutusid 2011. aasta andmetel aga hoopis Hiina ja 43 000 riikidevahelist ettevõtet, mille enamusaktsiad koonduvad omakorda 147 hiidettevõtte kätte. Sellise arengu tulemusena toimus suur kontsentratsioon ka nn vaba maailma meediaäris, mille toimimine meenutab katoliku kiriku võimu teostamise mehhanismi keskajal, mil ladina keelt rääkiv kiriklik hierarhia nautis usutekstide loomise ja piibli tõlgendamise monopoli. Bereczki arvates täidab tänapäeval seda funktsiooni liberaalne ajakirjandus, mis esindab rahvusvaheliste suurkorporatsioonide poliitilisi ja ärihuve.

Nende eest seismist toetab digitaliseerumise ajastul läänemaailma arvutikasutajatele möödapääsmatuid teenuseid osutavate hiidettevõtete,  nagu Google, Youtube ja Facebook, monopoliasend. See aitab neil teostada teatud poliitilist kontrolli nii virtuaalsel kui selle abil ka reaalsel poliitikamaastikul. Ei ole midagi uut siin päikese all, see praktika jäljendab kõigest mustrit, mida oleme kommunikatsioonitehnoloogiate arengu käigus näinud läbi aegade vanast Egiptusest kuni tänapäevani.

Uku Tooming on tõlkinud Timothy Williamsoni teose Teadmine ja selle piirid esimese peatüki „Vaimuseisund“. Vaimuseisund on subjekti mentaalne seisund. Paradigmaatiliste mentaalsete seisundite hulka kuuluvad armastus, vihkamine, nauding ja valu. Nende hulka kuuluvad ka hoiakud propositsioonide suhtes: uskumine, et miski on niiviisi, ettekujutamine, et lood on nii, lootmine või kartmine, et on nii, huvi tundmine, kas lood on nõnda, kavatsemine või tahtmine, et läheks nii. On ka võimalik teada, et miski on niiviisi. Kui p on propositsioon, ei mõista me p teadmist mitte pelgalt kui p-ga tuttav olemist, vaid teadmist, et miski on niiviisi; ja miski on niiviisi parajasti siis, kui p on tõene. Teadmine on tolles tähenduses faktiivne hoiak; keegi teab, et p, ainult siis, kui p on tõene, kuigi propositsiooniga p on võimalik tuttav olla isegi siis, kui p on väär.

Kui hoiakud on relatsioonid subjektide ja propositsioonide vahel, siis siinseks väiteks on, et teadmine ise on selline vaimne relatsioon, nii et iga propositsiooni p korral on selle relatsiooni olemasolu p suhtes vaimuseisund. Mingi vaimuseisundi S puhul on S-is olemine seega p teadmiseks tarvilik ja piisav. Williamson lühendab seda väidet öeldes, et teadmine on vaimuseisund. See ja järgnev peatükk eemaldavad mõned oletatavad erinevused teadmise ja mittefaktiivsete hoiakute vahel, mille kohta võidakse arvata, et nad ei lase teadmist vaimuseisundiks pidada. Need eeldatud erinevused puudutavad konstitutiivset keskkonnast sõltumist, esimese isiku ligipääsu ja põhjuslikku mõjusust. Kõigil neil juhtudel lahustuvad need erinevused lähema uurimise järel.

Akadeemia septembrikuus.
Akadeemia septembrikuus. Foto: Ajakiri

Arvustuste osas tutvustab David Vseviov Raimo Pullati ja Tõnis Liibeki raamatut Oma alma mater’it otsimas: enne Teist maailmasõda Euroopa tehnikakõrgkoolidest võrsunud Eesti insenerid ja arhitektid.

Desmond Egani luulet on tõlkinud Jüri Talvet.

Tušijoonistustega esineb Andrus Rõuk.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Märksõnad
Tagasi üles