Minu vastus on «jah»

Mihkel Raua näidendis «Järgmine voor» teavad Juhan Ulfsak Normanina, Mari Abel Helenina ja Taavi Eelmaa Alexina, kas nende ette astuvas noores on peidus järgmine talent või ei ole. Foto: Kris Moor

Kolmapäeval Von Krahlis esietendunud «Järgmise vooru» täht oli kahtlemata Mihkel Raud. Ei kohta sugugi sagedasti teatriukse ees passimas seltskonnafotograafe, kes esietendusele saabujate fotod otsekohe veebi riputavad.

Aga olgem ausad, sel päeval oli Raua šõu igati põhjendatud. Debüütnäidend väärib kiitust – tekstist leiab hoogsat dialoogi, teravat kildu ja üllatavaid pöördeid. Võib ju viriseda, et mis viga Raual kirjutada, kopeerib teksti oma elust maha, sel korral siis menukast superstaarisaatest, ja taas kantakse tüüpi kätel. Aga proovige ise, ega see nii lihte polegi. Pealegi, esietenduse päeval oli Mihkel Raual ka sünnipäev.

Ulfsak versus Urke

Aga erakordseks muudab «Järgmise vooru», kus kolme superstaarisaate kohtunikku terroriseerib saatesse mitte pääsenud nooruk, siiski näitlejate mäng, eelkõige meesnäitlejate rollid.

Vastikult ülbe, enesekindel ja enesest ülimegaheal arvamusel Norman Juhan Ulfsaki kehastuses on tõetruu vananenud rokkar, kes publiku silme all muutub abituks tombuks, aeg-ajalt elule ärgates ning püüdes kontrolli alt väljunud olukorras veel midagi muuta. Sekkuda.

Ulfsaki Norman reageerib, ta on elav, võtkem kas või Normani hollywoodilik armastusepurse kadunud poja ja vihatud kolleegi vastu. Või on see lihtsalt inimlikkus, mida see lohaka kõnnakuga, salkus rasvaste juustega, pisut määrdunud teksastes, kohustusliku tagiga rokipeer julgeb näidata vaid surmaga silmitsi seistes? Ja ma usun neid sosinal lausutud «vittusid», need tulevad südamest. See lihtne näidend tõestab taas kord, et Ulfsak on suurepärane näitleja.

Ulfsakile sekundeerib sugugi mitte lahjemalt ussina väänlev Nero Urke Fred. See on  noormees, kelle maailmas tähendavad kaks «jah’i» ja üks «ei» elu ning kaks «ei’d» surma. Normanit ja Fredi on ses lavastuses tegelikult raske lahutada, nad on paaris, tulistades teineteist sõnade, nahaalsusega, samas peegeldades teineteist.

Nad karjuvad, märatsevad. Homolik ja arg Fred ülendab end relva abil kohtunikuks ja annab žüriile mekkida nende endi kokku segatud formaaditäpset kriitikakokteili. Rõhutu muutub rõhujaks, koolis kiusatust saab koolitulistaja, aga seda vaid väliselt. Sisemuses jääb Alex eemaletõugatud armastuse- ja mõistmiseotsjaks, kellega osavalt manipuleeritakse.

Eelmaa võimas esitus

Võimsa rolli teeb lavastuses ka Taavi Eelmaa, vaatamata repliikide nappusele on tema Alex laval kogu aeg olemas. Nagu Norman reageerib ka Alex Fredi organiseeritud hullusele. Aga ta teeb seda vaikselt. Sageli vaid pilgu, kehahoiaku muutusega või mõne napi lausega. Eelmaa ootab, ta laseb teistel soleerida, ja kui tuleb tema aeg, siis särab mees täiel võimsusel – Pallu aaria Alexi esituses paneb publiku plaksutama.

Pea iga loo saab muuta koomiliseks rumalavõitu blondiini lisamisega. Nii ei puudu ka «Järgmisest voorust» blondiin. Kui Ulfsaki Normanis oli lisaks rokkari stereotüüpidele olemas veel see salapärane miski, mis rolli elusaks muutis, siis  Mari Abeli Helen jäi karikatuurseks ja stereotüüpseks blondiiniks. Sadistliku mängu niiditõmbajana pole ta veenev, sest Helen ei muutu, ta jääb ikkagi ohutuks blondiiniks.

Raua näidend ja Krahli lavastus näitavad halastamatult meid ümbritsevat reaalsust, inimesed järgivad reegleid, mis on paika pandud formaadiga, olgu selleks siis telesaade, töökoht, kogukond vms. Me ei pruugi nende reeglitega nõustuda, me teeme asju, mida teha ei taha, aga peab. Jõulise sekkumise asemel kohandume, kohati isegi naudime olukorda, eriti kui saab turvaliselt istuda kohtunikutoolil ning «ohutult» kätte maksta.

Ja mingil hetkel muutub mäng reaalsuseks, reaalsus mänguks. Ei osata ega taheta sekkuda, sest kõik on liiga ebaselge, eksimise hirm heidutab. Nii minnakse mänguga kaasa, meedia- ja elumänguga. See on julm. Aga igapäevane.

Kui midagi ses näidendis ja ka lavastuses oli minule üleliigne, siis oli see lõpp. Saan aru, et autor pidi kuidagi otsi kokku tõmbama, sest lustitud nagu oli, aga niisama nagu ei saanud (julgenud) lõpetada. Tegelikult oleks saanud. Ja lõputa lõpp oleks isegi mõjuvam. Nagu ka elus eneses mängitakse julmi mänge, siis aga kergitatakse kaabut ja tehakse nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Kuigi kõik on juhtunud ja mitte miski pole endine. Aga formaat ju nõuab naeratust!  
Raua näidendil on kõva müügipotentsiaal ka väljaspool Eestit. Teema on universaalne, superstaarisaade veelgi universaalsem. Müüakse ju talendijahti televisioonis detailideni täpse saateformaadina üle maailma vägagi edukalt. Ja kindlaid tüüpe esindavad kohtunikud ning jobust staarikspürgija pakuks äratundmisrõõmu nii USAs kui ka Saksamaal.

Laenates Heleni sõnu: efektne, julge esitus. Mulle väga... imponeeris. Professionaalne. Siiras. Ma näen enda ees talente. Ma ütlen teile kindlasti «jah»!

Uuslavastus

Mihkel Raud «Järgmine voor»

Lavastaja Mart Koldits
Laval Juhan Ulfsak, Mari Abel, Taavi Eelmaa, Nero Urke
Kunstnik Reet Aus
Esietendus 18. jaanuaril Von Krahli teatris