Raamatukogu laenutas teosenappuse tõttu koopiaid
25. jaanuar 2012, 22:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljaaegu raamatutest tehtud koopiate tõttu sekeldustesse sattunud Viimsi raamatukogu juhi Kristiina Puura sõnul on nad hädas, kuna õpetajad nõuavad lastelt nende raamatute lugemist, mida pole võimalik soetada.
Hiljuti pöördus kultuuriministeeriumi poole kirjastus Avita, kelle välja antud raamatust «12 kuud» tehtud koopiaid sai Viimsi raamatukogus laenutada.
«Meie eesmärk ei olnud raamatukogu nahutada, aga kuna raha jaotamine rahvaraamatukogudele on kuum kartul, siis tahtsime oma märgukirjaga tähelepanu juhtida,» rääkis kirjastus Avita tegevdirektor Marko Usler. Ta lisas, et konkreetne raamat oli kirjastuse laos olemas. «Ega ma ei olegi väga kindel, kas paljundamishind tulebki palju odavam kui seaduslikul teel osta,» sõnas Usler.
Viimsi raamatukogu juhataja Kristiina Puura kinnitas, et selline vahejuhtum tõesti oli ning nüüdseks on see juba kenasti lahendatud.
«Alguses ühe kliendi tellimusel tegime koopia, kes tõi selle tagasi ning ütles, et temal seda enam vaja ei ole, ja kuna nõudlus oli ühel hetkel tohutult suur, siis me andsime selle koopia järgmisele ja nii meil jäi kolm koopiat mitteametlikku laenutusse,» rääkis Puura. Ta tunnistas, et nad küll püüdsid suure nõudluse tõttu raamatut osta Raamatukoi või Rahva Raamatu hulgiveebi vahendusel, aga seal seda pakkuda polnud ja mujalt ei osatud raamatut otsida.
Õpetajad raamatute kättesaadavust ei kontrolli
Raamatukogu juhataja sõnul on nad tegelikult hädas nende raamatute soetamisega, mille lugemist lastelt koolis nõutakse. Üks sellistest on näiteks seesama S. Maršaki «12 kuud».
«Probleemi iva ongi selles, et sageli õpetajad ei vaata üldse raamatukogude e-katalooge, et millised raamatud on saadaval ja mis eksemplaarsuses,» selgitas raamatukogu juht. Ka ei tunne õpetajad selle vastu huvi, kas nõutav raamat on müügis, et lapsevanemad saaksid seda ise osta.
«Me oleme üritanud teha ka kooliraamatukoguga koostööd, aga ikkagi neid eksemplare ei jagu, sest meil on kaheksa paralleelklassi,» ütles Puura.
Nõutud raamatuid enam ei müüda
Raamatukogujuhi sõnul nende puhul ei jää koolis nõutava raamatute soetamine mitte raha, vaid selle taha, et seda lihtsalt pole müügil.
Puura kinnitusel pole probleem mitte niivõrd nõukogude ajal suurtes tiraažides välja antud raamatutes, mille puhul võiks arvata, et need peaksid olema igas peres, vaid just uuemates raamatutes, mis on läbi müüdud. «Palju on selliseid raamatuid, mis on ilmunud Tänapäeva sarjas «Minu esimene raamat», aga need müüakse ruttu poodides läbi.» Probleeme on olnud ka Kristiina Kassi «Samueli võlupadjaga», Piret Raua «Ernesto küülikutega», Aidi Valliku «Koletiste looga». «Eks selliseid raamatuid aeg-ajalt tekib, aga need meenusid esimestena,» sõnas Puura.
Sama probleemiga ei seisa silmitsi mitte ainult raamatukogud, vaid ka lapsevanemad. Ühes Tallinna koolis nõuti eelmise aasta sügisesel koolivahajal, et lapsed loeksid läbi Ellen Niidu «Krõlliraamatu», mis viimati ilmus 1979. aastal. Lapsevanemal õnnestus see 20 euro eest leida ühest Tartu antikvariaadist. «Loodetavasti õnnestub see järgmine aasta edukalt maha müüa, kui ta siis ikka veel kohustuslik kirjandus on,» sõnas 1. klassis käiva lapse isa.
Viimsi raamatukogu juhataja arvates oleks probleemi lahenduseks ilmselt see, kui lastelt ei nõuta mitte ühe kindla raamatu lugemist, vaid nad saaksid teha ette antud raamatute seast mingi valiku. Kindlasti võiksid ka õpetajad raamatukoguga koostööd teha.
«Aga meil oli aasta eest ka niisugune drastiline juhtum, kus õpetaja võttis meilt ära selle ainsa eksemplari, et testi ette valmistada ja siis tulid õpilased seda küsima,» rääkis Puura.
Tallinna Reaalkooli 1b klassi õpetaja Kristel Kõrvitsa sõnul tekib selline probleem ilmselt neis kohtades, kus on korraga palju esimesi klasse, nagu näiteks Viimsis. Nende koolis sellist probleemi pole, kuna igal õpetajal on oma nõudmised soovitusliku kirjanduse kohta. Mõni õpetaja annab õppeaasta alguses nimekirja kätte, Kõrvits ise annab lastele kindla raamatu lugemiseks aega ühe kuu. «See ei ole päris nii, et sul on homseks seda vaja ja kui seda ei ole, siis on kuri karjas,» kinnitas Kõrvits. Oma praktikast mäletas ta vaid ühte juhust, kus laps teatas, et ei saa «Tom Sawyerit» lugeda, aga ka tookord leidus mitmeid klassikaaslasi, kes olid valmis enda raamatu välja laenama.
Lapsevanemad ministeeriumile kaevanud pole
Haridusministeeriumi kinnitusel on ainekavas olemas teatud autorite ja nende teoste loend ning õpetaja võib ise koostada kohustusliku kirjanduse nimestiku tuginedes toodud nimestikule, tema poolt kasutatavale õpikule, oma kogemusele.
«Ministeeriumile ei ole seda küll kaevatud, et kohustusliku kirjanduse nimestikku kuuluvaid teoseid pole saada,» kinnitas ministeeriumi pressiesindaja Asso Ladva. «Lapsevanemana võin oma kogemusest öelda, et õpetajad annavad kohustusliku kirjanduse nimestiku tavapäraselt juba kooliaasta alguses, nii hajub raamatute «tarbimine» pikema aja peale - saab klassikaaslase käest laenata ja kogu kuuendad klassid ei torma ühel nädalal raamatukogusse ühe teose järele,» lisas ta.