Aastakümneid kadunuks peetud Henriku Liivimaa kroonika ärakiri digitaliseeriti

Hendriku Liivimaa kroonika ärakiri 1734. aastast. Fragment Digari kodulehelt. Foto: http://digar.nlib.ee/digar/show?id=101209

Huvilised saavad nüüd lugeda Henriku Liivimaa kroonika 1734. aastast pärit ärakirja, mida peeti aastakümneid kadunuks.

Henriku Liivimaa kroonika originaali pole leitud, kuid rahvusraamatukogus on Codex Gymnasialis Revaliensis – 1734. aastal Tallinna gümnaasiumi raamatukokku jõudnud käsikiri.  Eesti ajaloolaste silmist kadus see käsikiri 1925. aastal, mil ta saadeti Riiga kroonika ärakirjade variante vaadelnud Leonid Arbusowile uurimiseks. Arvati, et sinna see kadus.

Tegelikult jõudis käsikiri juba toonase Eesti vabariigi aegu Eestisse tagasi ning vähemasti 1951. aastal oli ta arvele võetuna riikliku raamatukogu hoidlariiulil.

«Juhtus nii, et ühes kandis teati, et see on olemas, aga teises kandis, kus on ajaloolased, arvati, et see on kadunud,» rääkis rahvusraamatukogu vanembibliograaf Ilmar Kopso Henriku Liivimaa kroonika ärakirja saatusest. Ta lisas, et raamatukogu ja selle eelkäija  ei osanud sel teemal «eriti valju häält teha». «1996 ilmus küll üks Sirje Lusmäe artikkel, aga see oli ajakirjas Raamatukogu, mis ajaloolasteni ei jõudnud,» tõdes Kopso.

Rahvusraamatukogu digiteeris kogu 400 leheküljelise käsikirja. Digiärakiri võib esmapilgul  jätta raskesti loetava mulje. Kopso sõnul on selle põhjuseks see, et ärakiri on saanud veekahjustusi. «See tähendab, et mõned kohad on teist värvi ja see tundlik digi ei oska õiget tooni teha. Ka põhi ja tähed on samas toonis ning kontrast on seal väike,» selgitas vanembibliograaf. «See on raske juhtum igal juhul,» toonitas Kopso.

Ta kinnitas, et kes vähegi oskab natuke arvutiga ringi käia, see võib lehekülje maha laadida ja töödelda teda nagu pilti ning siis «lugeda nagu kulda».

Läti Hendriku kroonika ärakirja aga hoitakse Kopso kinnitusel kõige kindlamas kohas ehk harulduste ruumis, mille ust ilma mõjuva põhjuseta ei avata. «Seal peab olema stabiilne kliima, aga iga ukse lahti tegemine ja tule põlema panemine rikub kliimat,» selgitas Kopso. Originaal ärakirja aga välja ei anta. «See ärakiri on ikka selline asi, et kui vähegi saab mitte välja anda, siis välja ka ei anta.»

Rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialist Sirje Lusmägi tõdes, et Leonid Arbusow jun oli ilmselt viimane, kes käsikirja uurija pilguga lehitses. Pärast seda on käsikiri 70 aastat varjus olnud.

Nüüd, 87 aastat hiljem on huvilistel palju lihtsam oma uudishimu ja uurimisvajadusi rahuldada, sest kõnealuse käsikirja digitaalvariant jõudis DIGARisse. Ajahamba jälgedega, ent ikkagi loetavana.

Ajaloodoktor Enn Tarvel peab kroonikat 13. sajandi Eesti ja Läti tähtsaimaks allikaks. Kui Henriku töö oleks kaduma läinud, teaksime õige vähe Baltimaade vallutamise käigust 12. sajandi lõpust 13. sajandi teise veerandi alguseni.

Digitaalarhiivi DIGAR eesmärgiks on koguda, säilitada ja teha laiemalt kättesaadavaks trükiväljaannete digitaalkoopiad.