iDeal kampaania

Sinijärv: omakeelse kirjanduse kadumine on kahe põlvkonna küsimus

Karl Martin Sinijärv

FOTO: Peeter Langovits

Eelmise aasta statistika järgi ostsid eestlased erakordselt vähe ilukirjanduslikke teoseid. Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv leiab, et omakeelse kirjanduse kadumine on umbes kahe põlvkonna küsimus.

Sajast enim ostetud raamatust oli vaid 10 ilukirjanduslikku teost ning neist vaid paar Eesti autorite looming. Ilukirjandusele eelistasid eestlased kokaraamatuid ja teatmeteoseid.

«Kokaraamatute ja teatmeteoste eelistamine on selge – inimene tahab esmalt, et tal kõht täis oleks, seejärel tajutavalt targemaks saada ja alles siis tulevad mängu need inimeseks olemise põnevamad süvahoovused, millel ilukirjandus mängib,» rääkis Sinijärv. «Pealegi on ilukirjandus ääretult mitmekesine, aga süüa tahavad nii Kaplinski kui Contra austajad. Nii et oma rahaga belletristika poolt hääletajate hääled jagunevad lihtsalt laiali.»

Ta seletas, et kui võrrelda kirjandusteoste ja kokandusteoste kogumüüki, siis on pilt ilmselt teine – kirjandust ilmub märksa enam nimetusi, aga üksikult võttes teosed tabelisse ei jõua. Teiseks tuleb maailm ja maailma kirjandus üha hõlpsamini kätte, valik on suurem, raamatupoed pole kaugeltki ainsad väravad lugude ja laulude juurde.

«Rohkem on ka võrdlusmomenti ning inimene oskab oma raha eest tahta rohkem kui varem,» leidis kirjanike liidu esimees. «Et pakkuda rohkem ja paremat, tuleb kõvasti tööd teha, ja kõva tööd ei saa tasuta – nagu eesti kirjandust tehakse.»

«Omakeelse kirjanduse kadumine on umbes kahe põlvkonna küsimus, üks on juba suureks kasvanud,» rääkis Sinijärv. «Siin tuleb väga kiiresti lahenduseni jõuda, sest nagu käesolevast teemastki näha, siis toitev emake turg antud juhul puudub.»

Samas tõi Sinijärv välja, et arvestatav osa kodumaist ilukirjandust ilmub väikekirjastuste kaudu, kes Kirjastuste Liitu ei pruugi kuuluda ja seega nimekirja ei mahtunud. Omakirjastuslikud teosed puuduvad sealt samuti.

«Kõik see ei kajastu kõnealuses tabelis. Ei leia me siit ei Karevat ega Hvostovi, kelle raamatuile ometi täiesti arvestatav müügiedu osaks sai,» tõi ta välja. «Pole ka Mihkel Muti ega Teet Kallase mälestusi.»

Ta lisas, et luulest ei saa müüvikut eales, olgugi et luuleaasta oli rikkalik. Samas näitavat kokaraamatute edu, et söögi jaoks inimestel juba natuke raha on, küllap jagub varsti rohkem ka kirjandusele.

«Kõik, mis on kaante vahel ja mida müüakse raamatupoes, ei ole ju sugugi kirjandus,» rõhutas Sinijärv. «Me ei võrdle ju piima, viina ja klaasipuhastusvedeliku müügiarve samadel alustel, kuigi kõiki saab supermarketist.»

Sinijärv rääkis, et meelelahutuses oli kirjandus sajakonna aasta eest kõva tegija, pidi täitma nii seebiseriaali kui mõrvamürtsumüsteeriumi ülesandeid. Täna on meelelahutuses mitmete meediate vahel tihe trügimine ja kirjandus ei peagi igas vallas löögile ega pildile pääsema.

«Ja kui pääseb, siis selliste tüüakate tellistega nagu Stieg Larsson või Stephen King toodavad – neid naljalt neljakümneminutilisesse teleformaati ei vala,» lisas ta. «Seda enam näeme lähitulevikus kirjandusele ainuomaste kvaliteetide väljapuhastumist.»

Lisaks näeme Sinijärve hinnangul e-raamatute tulekuga ka tõsiseid formaadimuutusi.

«Kahesaja aasta tagant pärinev romaanivorm ei olnud elujõuline kolmesaja aasta eest ega pruugi olla kolmekümne aasta pärast, aga seda hirmu, et koht tühjaks jääks, küll ei ole,» ütles Sinijärv. «Igal ajal jutustatakse omad lood ja lauldakse omad laulud omal moel. Seni võiks need vähesed eestlased võtta kätte ja need vähesed eesti raamatud ära osta, kunagi on tore vaadata, et näe mis imeasju omal ajal tehti. Näiteks ilukirjandust, mis oskas olla enam kui meelelahutus.»

Tagasi üles