Lootefaasis teater nagu spordivõistlus

Rasmus Kaljujärv juhatab maailmakuulsat koori, esiplaanil lauljad Gert Raudsep ja Mirtel Pohla. Foto: Eero Epner

«Istume sinna hästi taha üles, muidu eest haaratakse kohe aktsiooni,» manitses mu kaaslane enne «Pekingi ooperi» algust. Eks ta natuke hirmutav tundub muidugi, laval koos näitlejatega midagi korda saata, seista rambivalguses, kus kõik sind näevad. Ning samal ajal mõtestatult tegutseda, partnerit tunnetada ning peale selle veel ka oma võimeid ületada, vaimuka ja kaasahaaravana mõjuda.

Lavaka harjutustund

Just seda aga mängude õhtu esimeses osas publikult oodati. Kes soovis, sai põhimõtteliselt läbi teha lavakooli esimese kursuse harjutustunni, kus treenitakse eelkõige mälu, tähelepanuvõimet ja reaktsioonikiirust.

Ja soovijaid jagus, ei ole need eestlased nii tagasihoidlikud midagi. Piisas Tiit Ojasool vaid välja hõigata, et 15 inimest on mängu vaja, kui käed saalis kerkima hakkasid. Ainult kõige uksepoolsem tribüün oli millegipärast vaikne ja uimane.

Põhimõtteliselt toimus laval embrüotasandi teater ehk publikule näidati, mis toimub enne seda, kui üldse midagi lavastuseks vormuma hakkab. Kuidas viia end õigele lainele.

Algul oli publik veidi kahtlev – tulevad näitlejad, lohvakad spordiriided seljas ja sussid-sokid jalas, ning hakkavad mängima, et nad teevad siin proovi. Mis toimub?!

Näitlejate loodud mänguline õhkkond aga haaras endasse, nii et varsti jälgis publik toimuvat juba sellise hasardiga, nagu oldaks korvpallivõistlusel.

Omaette huumorinurk oli kahtlemata tõsiduseproov ehk stseen, kuidas kaks NO99 näitlejat seisavad kaksiratsi maas lamava teatrikülastaja kohal ja üritavad igasuguseid grimasse tehes ning meeleheitlikult «njääu» või «mõmm-mõmm» häälitsedes  inimest naerma ajada.

Publik saalis möirgab naerda, aga inimene lamab silmagi pilgutama edasi. Ühe kodaniku puhul mõikasid küll Rasmus Kaljujärve viimases hädas välja toodud jõulupunased põdrasarved, kuid ülejäänuid jättis seegi külmaks. Siin ületas küll publik oma võimed.

Ojasool tuli alla anda ja lõpetada mäng enneaegselt ehk siis, kui kuus surmtõsist keha ikka veel põrandal lamas.

Publik üles soojendatud, hakkas aktsioon teise vaatuse algul täispööretega tuure koguma.
Tiit Ojasoo oli lubanud, et teises pooles saab ka Pekingi ooperit näha.  Selle 19. sajandil loodud muusikalise näitemänguga oli aktsiooniga küll kombatav seos, kuid ilmselt oli siingi tegu nimetamisega nimetamise pärast, nagu see, mis laval toimus, oli mäng mängu pärast.

Mirteli rollisimultaan

Nüüd jäi lava vaid näitlejate päralt ning publiku ülesanne oli nendevahelisi sünergiavooge ette aimata ja partneri(te) tunnetamise peent kunsti nautida. Näiteks kuidas lugeda kogu trupiga järjest numbreid nii, et keegi ei tea, kes järgmisena numbri ütleb, ja vältida seda, et kaks inimest korraga suu avaksid? Pärast mitut luhtunud katset sai trupp sellega hakkama, lugedes filigraanselt 20ni ja tagasi.

Ürituse finaaliks kujunes Mirtel Pohla rollisimultaan, kus kogu trupp söötis neiule ette situatsioone kogu NO99 lavastuste arsenalist. Mirtel reageeris vapralt ja publiku silmad särasid, kui nad mõne nähtud lavastuse jälle ära tundsid.

Garderoobisabas olid inimesed rahulolevad ja vaiksed. Esikajärgne sagin, kilkamine ja muljetamine jäi ära. Või toimus hoopis igaühe sees?

Kommentaar:  käisin läbi osa oma elust

Mirtel Pohla,
näitleja

«Pekingi ooper» pani kokku kaks vastandlikku nõuet näitlejale – need mängud pole ju mõeldud publiku ees mängimiseks, nende jaoks on vaja saavutada täielik omaetteolek, meil aga oli saalis publik.

Etenduste mängimisel kasutatakse ju tegelikult sama loogikat: et sa tuled lavale oma asja sooritama ja lülitad publiku välja. Kuid rollijoonis on alati teada, prooviperioodi jooksul kokku lepitud. Need mängud on aga sellised, et tulemust ja reaktsioone ei tea kunagi ette. Päris keeruline oli püüda publiku kohalolu hetkeks täielikult unustada ja samas olla laval – kohas, kus tegelikult publikut kunagi kõrvale jätta ei saa.

Iseenesest oligi «Pekingi ooper» nagu spordivõistlus – me peame publiku ees omavahel mängima ja siis, nagu rünnaku ajalgi, ei tohi me kuidagi oma mängu sisse võtta ühtki publiku reaktsiooni. Ma usun, et «Pekingi ooperis» oli hetki, mil meil õnnestus tõepoolest ainult isekeskis laval olla.

Publik oli meie mänguga väga kaasas, mõnes mõttes olime võrdses positsioonis – ei nemad ega meie ei teadnud, mis saama hakkab. Tavaliselt tuleb publik saali ja ootab, et meie oleme midagi valmis teinud ja nüüd näitame. Seekord tuli see, mis parasjagu tuli.

Mõeldes tagasi rollisimultaanile, tajusin ehk selgemalt kui muidu, kui palju olen kasutanud välimisi ja kui palju sisemisi vahendeid oma rollide juures. Iseenda jaoks käisin ma selle simultaaniga osa oma elu läbi. 

Aktsioon

«Pekingi ooper»

Lavastajad: Tiit Ojasoo ja trupp

Osades: trupp ja publik

20. jaanuaril teatris NO99