Postimehe «Kultuurivedur 2011» - Juhan Ulfsak

Õnnelik «Kultuurivedur 2011» Juhan Ulfsak ja puust vedur. Juba seitsmendat korda välja antud kultuuriveduri tiitliga tänab ja tunnustab Postimees silmapaistvaid kultuuriinimesi. Foto: Mihkel Maripuu

Postimehe kultuuritoimetus otsustas anda «Kultuurivedur 2011» tiitli näitlejale ja lavastajale Juhan Ulfsakile (38).

Põhjuseks tema rollid – ja seda nii inimese kui ka näitlejana – Von Krahli teatris. Meenutagem mehe jõuliselt võimast rolli Gilgamešina Kultuurikatlas augustis esietendunud ajaloolises eeposes «Gilgameš ehk igaviku nupp». Ulfsak on jõudmas oma näitlejaküpsuse tippu, seda kinnitab ka tema viimane roll Von Krahlis – Mihkel Raua «Järgmine vooru» Normanina.

Ulfsak pole Von Krahlile ainult häid rolle tegev näitleja, ta on ka üks selle teatri ajudest. Ja seda juba neliteist aastat.
Ulfsakil on oluline roll ka kevadel Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu ehk Von Krahli kursuse lõpetanud noorte näitlejate kujunemisel, oli ta ju üks selle kursuse juhendajatest. Noorte ja Ulfsaki ühistööna jõudiski Krahlis lavale Lars von Trieri filmi «Idioodid» teatriversioon, kusjuures tegemist oli mehe lavastajadebüüdiga.

Aga «Idioodid» polnud sugugi Ulfsaki ainus lavastus möödunud aastal, veebruaris esietendus Helsingis Teatteri Jurkkas Anni Ojaneniga koostöös lavastatud John Osborne’i näidend «Viha sydämessä» ehk «Vaata raevus tagasi».

Kui oluline on sulle tunnustus?
Sellega on nii, et kui seda üldse ei tule, siis muutud ju ka rahutuks. Ega mulle kriitika ka alati ei meeldi: kui saad sõimata või kui öeldakse halvasti, siis see mõjutab tuju.
Huvitav, et tunnustusega on samamoodi. Tekib niisugune kohmetus ja nõutus. Ilmselt kuskil seljaajus on hea meel. Nagu öeldakse: «Sa pole kunagi nii halb, nagu kirjutatakse, ega ka nii hea, kui väidetakse.» Seda on oluline nii tunnustuse kui ka laitusega meeles pidada.

Milline oli sinule 2011. aasta kultuuriaasta? Keda või mida esile tooksid?
Hea aasta oli. Ma ei usu, et olen väga originaalne oma arvamuses, aga Põhuteater oli väga vinge ettevõtmine, ja mulle tundus kokkuvõttes see kultuuriaasta sümpaatne. Eks ikka vahest, kui midagi kõvasti organiseeritakse, tekitab ofitsiaalne kunstitrummi põristamine mõningat nõutust. Aga kokkuvõttes ikka tore.

Aasta kolm tippsündmust olid minu jaoks Nature Theater of Oklahoma gastroll Põhuteatris – minule isiklikult eelmise aasta suurim teatrielamus. Lars von Trieri uus film: «Melanhoolia». Ja Michel Houellebecqi uus romaan [«La Carte et le Territoire»], eesti keeles vist «Kaart ja territoorium», mida pole veel kahjuks tõlgitud, aga loodan, et peatselt tõlgitakse. Neid kolme asja võtsin väga isiklikult.

Põhuteatris etendus ka sinu ja Ojaneni ühistöös lavastatud «Viha sydämessä». Selle esietendus oli ja tükk on mängukavas Teatteri Jurkkas.
See oli muidugi väga tore, suur tänu Tiit Ojasoole, et nad kutsusid meid. Tänu sellele sai ka eesti publik seda näha. Asi on selles, et teatrit saab eksportida vaid festivaliks, on erandeid, aga üldjuhul ei ole majanduslikult võimalik lihtsalt tulla ja teha paar etendust. Sellele tuleb peale maksta.

«Viha sydämessä» on sinu esimene lavastus Soomes. Kui oluline see sulle on?
Oleme Anniga teinud mõned tööd teatrikoolis, olen seal muid asju teinud, aga lavastajana oli see tõesti esimene.
See, et ma seda Soomes tegin, ei muuda seda tööd minu jaoks oluliseks – oluline oli see, et sain töötada mõningate kallite näitlejatega, kellega ma varem pole teinud, näiteks Laura Birniga. Varsti kuulete temast veel!
Oluline oli ka see, et sain teha seda Osborne’i materjali. Seda, et see kõik Soomes juhtus, ma eraldi välja tõsta ei tahaks. Lavastan ja teen tööd seal, kus pakutakse.

Eelmine aasta oli ses suhtes eriline, et tegid oma esimese töö lavastajana – Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursusega lavastasid Lars von Trieri «Idioote». Kui keeruline ja oluline oli see samm sulle? Kas soovid tulevikuski näitlemise kõrval lavastada?
Pean lavastaja vastutust väga oluliseks, see on pingeline. Tänu Krahli kogemusele – mul on rühmatöö, enda lavastamise kogemus ja paratamatult on mul arenenud kontseptuaalne mõtlemine, sest oleme Krahlis teinud kontseptuaalseid lavastusi – oli töö lavastajana mõnevõrra sujuvam.

Tulevikus tahan kindlasti veel lavastada. Aga ma ei leia väga kergesti teemat. Lavastamiseks peab olema vajadus. Vajaduspõhine, selline sõna nüüd. Et mul oleks materjal ja mul peab tekkima nägemus.

Näitlejana on selles mõttes lihtsam, sest nägemus võib olla kellelgi teisel, kes nakatab siis mind ja ma lisan oma nägemuse. Lavastajana ma arvan... Võib-olla võiks isegi seda kergemalt võtta.

Miks sa lavastasid just Viljandi noortega, kellest nüüd osast on saanud sinu kolleegid Krahlis?
Skeem oli tegelikult väga lihtne. Kuna meie selle kursuse võtsime ning olin vastuvõtu juures ja ka pedagoogilise protsessi juures, tahtsin õpetada, anda edasi kogutud teadmisi. Aga kuna mul puudub pedagoogiline kogemus, oli minu jaoks kõige lihtsam võtta käsile üks protsess ja siis selle käigus õpetada.

Loomulikult, kui oled pool-pedagoog, pool-lavastaja, siis teed mõningaid asju teistmoodi. Aga samas oli eesmärk mitte teha kompromisse, vaid ikka teha lavastus, mille üle võiksid kõik uhked olla. Ja usun, et jäime tulemusega rahule.

Mida töö noortega sulle andis?
Oluline on, et kõik tulid protsessiga kaasa, hakkasid seda uskuma. On nad noored või vanad või keskealised, see ei oma tähtsust. Võib-olla noorus lisas värskust?
See oli üks tore ja vastastikku arendav protsess. Ikka on tore, kui suudad mõnele inimesele uusi võimalusi näidata. Võib-olla on see egoistilik rõõm.
Ja muidugi see, et sain kõike seda, mida olen õppinud ja läbi elanud Von Krahlis erinevate lavastajatega töötades, neile edasi anda. See on kõige tähtsam.

Sa töötad Krahlis näitlejana 1998. aastast, 14 aastat.
Jah. Ma praegu küll pole Krahli palgal, tehniliselt olen vabakutseline näitleja, aga ma olen Krahli juhatuse liige ja toimetan selles majas, minuga seal arvestatakse jne. Pean end ikkagi Krahli teatri näitlejaks.

Kuna need kümme aastat olid väga intensiivsed, intensiivsemad kui võib-olla mõnes suures majas, siis selleks, et mitte pauguga laiali minna, on vaja nuputada, kuidas jätkata. Üks võimalus on käia mujal, saada teistsuguseid kogemusi, laadida end, et siis taas saaks teha asju oma teatris.

Otsime võimalusi, et asjad oleksid arengus, et oleksime ise õnnelikud. Täpseid vastuseid me veel ei tea. Aga seepärast toimetavadki Krahlis erinevaid koosseisisud, teatriga liitusid noored näitlejad.

Enam ei saa olla kindel, et kui tuleb Krahli tükk, siis on rivis [Tiina] Tauraite, [Taavi] Eelmaa, [Liina] Vahtrik jne. Ajad muutuvad, kuid see tuumik on endiselt seotud. Milline saab olema Krahl tulevikus, seda me alles otsime.

Kui lihtne või keeruline on olla Eestis looja?
Praegu oleks eriti mage midagi kurta. Kui loen ajalehtedest, kui raske on inimestel, mismoodi elavad õpetajad, tuletõrjujad, üldse inimesed...

Kindlasti on raske paljudel kunstiinimestel, aga ma ei näe moraalset võimalust praegu viriseda. On nii palju inimesi, kellel on palju raskem.

Aga mis puudutab mittemateriaalset poolt, siis see on kogu aeg raske ja kerge. Raske aeg võib inspireerida rohkem kui hea aeg. See on looming, siin ei ole võimalik üldistusi teha. Ma saan vaid enda eest rääkida, praegu vaatan ette positiivselt, olen oma tuleviku suhtes uudishimulik.

Aga mis sind rõõmustab? Ütlesid ennist, et viriseda pole mõtet.
Loomingulise tööga tegelemine on igaühe vaba valik. Keegi ei käsi. Noh, ühiskond vajab ju loomingulise tööga tegelevaid inimesi. Muidugi. Mõni inimene hakkab kooliõpilasena teistele küpsiseid müüma ja hiljem juhib see inimene panka. Samamoodi hakkavad mõned kitarri mängima. See on konstantne. Sellega ei pea keegi tegelema, see tekib ise.

Oled kahetsenud, et läksid õppima loomingulist eriala?
Ei ole, ma pole ka muid andeid endas avastanud. Elatan end selle tööga ära. Kohati on väga tore, olen saanud sõpru ja huvitavaid kogemusi. Algus oli kindlasti raskem.

Miks?
Olin alguses väga killustunud. Mul on siiamaani lootus, see on võib-olla pseudolootus, et olen iga hetk valmis midagi muud tegema.

Käru lükkama?
Käru või ma ei tea mida. Ma ei saa olla kindel, et tiksun elu lõpuni kultuuris ja teatritegemises ükskõik mis tingimustel kaasa. Väga tõenäoline, et teen seda, aga pean olema valmis loobuma ja kõigeks muuks valmis olema.
Nooremana oli ebaselge, mida ma tahan, ja siis seetõttu oligi raskem.

Kui salliv ja mõistev on publik?
Publikuga ei ole mul mingeid probleeme, igaüks mõistab ja sallib, nii kuidas vajalikuks ja võimalikuks peab.
Mind häirib teatav… ma ei saa öelda kultuurivaenulikkus, aga meedia lansseeritud «lihtsa inimese» positsioon, mis käsikäes kommentaatoritega astub välja purkisittujate vastu, nüüd siis see Eesti Kunstiakadeemia jama. Nendest mõtteavaldusest käib läbi alati väljend «maksumaksja raha».

Mulle on hakanud pinda käima meedia silmakirjalik suhtumine, seal töötavad võib-olla intelligentsed inimesed, aga kes teadlikult manipuleerides loovad mingit «lihtsa inimese» kujundit, sest lihtsat inimest on lihtsam manipuleerida, talle igasugust jama müüa ja üks kord nelja aasta tagant suunata «õigeid» erakondi valima.

Kuna meedia taastoodab, loob reaalsust, siis inimene võtabki meediast juhise, et ta ongi see lihtne inimene, kes peab nii arvama. See on hästi küüniline, selle taga on korporatiivsed huvid. Lihtsat inimest pole olemas.

2000. aastatel olid seotud ESTO TVga. Sa olid ühiskondlikult aktiivsem ja teravam. Nüüd on see aktiivsus jäänud vaid teatrisaali. Sa ei avalda arvamusartikleid, sa ei protesti, ei provotseeri.
Mul on praegu eksistentsialistlikumad meeleolud. Ka need võivad olla provotseerivad. Ühiskondlikke asju arutame isaga (näitleja Lembit Ulfsak – toim) köögilaua taga ja suitsetame kohutavalt.

Miks?
Asi on selles, et kui ma teen kunsti, siis saan küsimusi – nii ühiskondlikus plaanis või inimeseks olemise kohta või mis iganes teemal – programmeerida kunsti. Saan neid esitada ja mõtiskleda nende üle. Võib-olla esitada isegi mõne manifesti, lõhata mõne pommi, võib-olla.

Kui hakkaksin mingeid petitsioone kirjutama, siis peaksin ju midagi kaljukindlalt väitma, andma valmis vastuseid, peaksin oma mõistusega liiga palju kompromisse tegema, unustama ära medalite teised pooled, omaks võtma mingi ideoloogia. Aga ma ei salli ideoloogiaid.

Tekib küsimus, et miks ma seda praegu väidan, kas selleks, et see on nii, või et ma arvan nii või ma tahan, et inimesed näeksid, et mina väidan seda? Ma ei tea, kas minu jaoks on kõige ausam hetk kiruda hierarhiaid, samal ajal ise töötades teatris, mis on hierarhiline asutus, pluss saada raha ühiskondlikest vahenditest. Seda tuleks teha alustades iseendast, astudes välja etteantud mustritest ja plats puhtaks lüüa. Kui ma tunnen, et olen selleks valmis, siis ma teen seda!

Kirjutasin kunagi poliitilise teatri võimalikkusest artikli, kus leidsin, et tõelise poliitilise akti vastu peaks huvi tundma kapo, mitte kultuuritoimetus.

Tunned hästi Soome teatrimudelit, mida meie teatrid peaksid sealt õppima?
Soome riik ja kohalikud omavalitsused on lihtsalt nii palju rikkamad, et nad jaksavad riiklikke teatreid üleval pidada. Aga probleemid on neil täpselt samad. Kõik algab teatrikoolist, Soomes pole õpe kursusekeskne, vaid individuaalsem, ollakse iseseisvamad kui meil. Pole mõeldav, et teatrikooli lõpetanu võetaks otse rahvusteatrisse, sinna ei saa kohe mitte keegi.
Väljaspool Helsingit on teine lugu. Aga noored jäävad Helsingisse tiirlema, Helsingis on vabaprojekte ja väiketeatreid 70, võib-olla juba sada, samas suuri vaid kaks.
Meil võiks olla suurem baas sellist vabakutselist seltskonda, kes on valmis osalema erinevates projektides. Liikuvus võiks olla suurem.

Vabakutselisena ära elamiseks peab ju tuntud olema?
Ma ei oska öelda. Kusagil pole öeldud, et kui tahad kunstiga tegeleda, siis sul peab olema kesklassi elustandard. Mõte, et kunstnik on keskklassi liige, on väga uus asi.

Krahlis sul uusi rolle peale äsja esietendunud «Viimase vooru» tulemas pole. Kevadel ootab sind ees hoopiski Münchner Kammerspiele, kus Soome lavastaja Kristian Smeds teeb «Kuritööd ja karistust». Mida see eesootav töö sinule tähendab ja keda sa seal mängid?
Kas ma pean ütlema nüüd selle toreda sõna – väljakutse. Selles mõttes on selle töö protsess mõnusalt pikk, et lähen kevadel sinna ja esietendus on alles oktoobris. Kristianit tunnen ja tean, oleme palju koos teinud, aga mulle tundub, et see töö tuleb hoopis teistsugune.

Ma ei tea absoluutselt, mis toimuma hakkab, ja see mulle väga meeldib. Minu osa on Raskolnikov ja tean, et minult oodatakse vene keeles rääkimist. Saksa keelt ma ei räägi, aga tegelikult ei tea veel mitte midagi. Münchner Kammerspiele on väga tugevate näitlejatega teada-tuntud teater. Mismoodi mina, Soome näitleja Hannu-Pekka Björkman, Kristian ja sealsed näitlejad omavahel kokku mätsivad, seda ei tea.

Mis selle töö juures sulle oluline on?
Ma ei oska siin eraldi välja tuua. Minu jaoks on see lause, et Kristian tahab teha Münchner Kammerspiele «Kuritööd ja karistust», üks komplekt. Siin kõik osad omavahel seotud, nii materjal, lavastaja, Münchner Kammerspiele, mis asub Gucci ja Prada poe vahel. Kogu see komplekt.

Sa ei tahtnud sõna «väljakutse» kasutada, aga tegelikult on ju see ikkagi ühele Eesti näitlejale väljakutse.
Jah, sest teistmoodi kui Smedsiga tehtud «Mental Finland». Siis olin Soome trupis, kes töötas Brüsselis, ja kõik taustatöölised olid ka eri riikidest. Münchner Kammerspieles on saksa eliit, see on natuke teine.

Lõpetuseks anna palun üldine hinnang eesti kultuurile, mis seisus me oleme?
Mina ei tea. Kui mulle teatati see kahtlemata meeldiv uudis, et olen pälvinud kultuuriveduri tiitli, siis oli minu esimene ehmatus, et issand, see on vedur, mis veab uhkelt enda järel mingeid vaguneid, kas ma siis olen nüüd mingi kultuuriaktivist või? Samamoodi on selle küsimusega. Et mis ma selle kultuuri kohta saan öelda.

Kas mulle üldse meeldib kultuur? Ma ei tea. Ma teen teatrit. Ja teen seda iga kandi pealt, olen teatritegija ja siis olen lisaks ka näitleja, siis teen näitlejana filme ja televisiooni, see on minu töö. Aga mis seisus on kultuur, selle kohta ei oska ma midagi öelda.

Aga just seepärast, et teed oma tööd teed hingega, allahindlusteta, oledki sa Postimehe kultuuritoimetuse arvates väärt kultuuriveduri tiitlit. Aitäh!

Juhan Ulfsak (38)
Sündinud 18. aprillil 1973
Õppinud Tallinna 10. keskkoolis, lõpetanud Tallinna 1. õhtukeskkooli
Lõpetanud Viljandi kultuurikolledži, täiendanud end Helsingi teatrikõrgkooli kursustel
Von Krahli teatri näitleja 1998. aastast
Mängib Kanal 2 teleseriaalis «Kelgukoerad» uurija Kõstat

Postimehe kultuurivedurid
Kultuuriveduri tiitel anti tänavu välja seitsmendat korda. Varem on autasu saanud Indrek Kasela (2010), Märt Väljataga (2009), Anne Rande (2008), Mart Taniel (2007), Ülar Mark (2006) ja Ando Kiviberg (2005).