Kultuurifestival SÄRIN pakub lüürilist mustvalget loodust ja valusat dokumentaali
30. august 2021, 20:04
/nginx/o/2021/08/30/14035811t1h7e66.jpg)
Selle aasta SÄRINa filmiprogrammi on üle ehitatud üles looduse ja inimese seoste peale. Meie kultuur ja inimesed on tugevalt loodusega suhestuvad. Viimasel ajal tundub ühendus küll pigem nõrgenema aga seda enam on vaja meelde tuletada, kust me pärineme ning milline on meie roll ja suhe selle sini-rohelise imesid täis planeediga Maa.
Viimastel aastatel on ühe rohkem ilmunud pisut poeetilise lähenemisega loodusfilme, mis erinevad oluliselt tavapärasest dokumentaalist. Nii on ka kaks pala välja valitud just kunstilisemast loodusfilmi žanrist, mis jäädvustatud mustvalgelt. SÄRINAl on võimalus kaks erinevat, kuid teineteist täiendavat vaadet endasse haarata ja leida ühisosa.
Kaasaja kunstniku Perttu Saksa film «Looma kujutis» viib meid teekonnale fotograafi ja kirjaniku Heikki Willamo pärastjääaegsele maastikule ja tuletab meelde meie iidseid suhteid loodusega. Selles filmis sulanduvad üheks kolm Särina põhisuunda: kujutav kunst, kirjandus ja muusika. Perttu Saksa imelist filmikeelt toetab jazzmuusikute Verneri Pohjola ja Mika Kallio emotsionaalne improvisatsioon.
Jazzi rütmid vahetuvad ambiendilikult pulseeriva Boreal Taiga helikeele vastu sõnatus ja sõnatuks võtvas filmis «Elementa». Kaugeid ja hapraid kliimasoojenemise käes murenevaid paikasid pool elu üles pildistanud Richard Sidey visuaalne meditatsioon toob meieni metsiku looduse raevukuse, kuid teeb seda uskumatult sügava rahuga. Sidey filmikeel on tugevasti mõjutatud fotograafilisest tajust ja maastikust, kus filmid sünnivad. «Elementa» annab vaatajale võimaluse luua enda narratiiv, kus põrkuvad jää ja tuli ning looduse vastuolulisus peegeldub muuhulgas üleni valge karvaga Baribalis, kelle tavapärane värvus on must.
Visuaali loomiseks piisabki mustast ja valgest ja sellega on piirdunud nii Saksa kui Sidey filmid. Kuid vaatamata värvivaegusele kirjeldavad need filmid loodust värvikamalt kui enamik dokumentaale seda suudab. Loodust filmis kujutada on tõeline väljakutse. Kui hästi üldse film kui meedium sellega hakkama saab? Selle üle saab kaasa mõelda Öökulli akadeemia podcasti avalikul salvestusel, kus filmiprogrammijuht ja zooloog Lennart Lennuk vestleb bioloogi ja tõlkija Lauri Laanistoga.
See ilma ilu ei jää aga märkamata ilma valuta. Haavana meie ihus mõjub tabava pealkirjaga «Läbilõikamine», mis räägib Nicaragua kanali rajamisest ja plaanist teha ilusasse maastikku üks sirge ja elu katkestav lõige. Inimkonna laastavama poole üle aitavad arutada Kristo Elias ja filmi autor Sander Loite. Kuid muretsemiseks pole põhjust, haavu aitavad lappida festivalil palsamina mõjuv õhkkond ja sõbralike kultuuriinimeste kontsentratsioon, mis tavalisest alternatiivsemas õhustikus loob mõnusa suhtlustasandi.
Kokkuvõtvalt alustab filmiprogramm teravama sõnumiga «Läbilõikamisest» ja liigub edasi abstraktsuse poole, et oleks ruumi isemõtisklemisele ja tajudega mängimisele «Elementa» ja «Looma kujutise» vaimus.