Rutt Hinrikus: kas raamat peab olema kirjandus?

Rutt Hinrikus Foto: Pm

2008. aastal ilmunud algupärast elulookirjandust on poolesaja ja saja nimetuse vahel, tõlked peale selle. Igasugustest elulugudest toituva raamatutoodangu hulk on aasta-aastalt kasvanud.

Küsisin hiljuti raamatukogus, kas võiksin saada bestselleri. Millise, küsiti vastu. Neil oli  parasjagu neli bestsellerit – kõik elulood: Mihkel Raua «Musta pori näkku», Kilumetsa-Kreismanni «Paljajalu kõrrepõllul», jäätiseonu  ja inimsööja (= E. Rooma «Emajõe ääres kasvanud: onu Eskimo mälestusi»; Pille Hanni «Ma armastasin kiskjat»).

Neli täiesti erinevat raamatut. Mihkel Raua  pihtimuslik autobiograafia epateerib, kuid püsib žanri piires, intrigeerib aine ja avameelsusega.  Järgmised kaks esindavad segažanri ja on projekti tulemused. Evald Rooma memuaarid on vägagi ehtsad, lugejale on ju ükskõik, kas  tulemus on kirja pandud või saadud pika lindistamistöö abil.

Kõige aluseks on mälu. Kilumetsa koostöö Kreismanniga on valmistanud ilusa ja delikaatse ja  lugejate maitsele hästi doseeritud toote, kus juttu toetab pildiilu. Neljanda raamatu tootlikkuse  garantii on lugeja sensatsioonijanu. Õiguse biograafiale (J. Lotman), millega kaasneb ju ka lugejate arvukus, saavad need, kes keskmisest erinevad  kas kõrguselt või madaluselt.

Mari Tarandi  raamatu kordumatuse tagab ausus, sõnatundlikkus, siiras läbielamine. Aga ka tuntud perekond ja  Juhan Viidingu imeline aura. Selleta ei leia lugeja sageli üles raamatut, mis teda kõnetaks. Mainiksin siin raamatut, milles autori sisekõne ei erine kuigivõrd väljapoole pakutavast pildist – see on Elin Toona autobiograafialine «Ella»;  kuid et autorit siinkandis eriti ei teata, lähevad paljud tast mööda.

Elulooraamat on seega üldistav  nimetus suure hulga väga erinevate trükiste kohta, mida ühendab vaid see, et kõigis neis räägitkse kellegi elust ja see «keegi» on tavaliselt  reaalne isik ja sageli tuntud inimene.

Inimeste elulood on kirjandusliku ehitusmaterjali ammendamatu karjäär: memuaarid ja biograafiaid, samuti aga asjaarmastajate kokku pandud tagasihoidlikud kokkuvõtted kellegi elust, niisamuti monograafilised uurimused on kõik mingil määral elulood. Harva valmib elust selline kordumatu raamat nagu Merle Karusoo «Kui ruumid on täis. Eesti rahva elulood teatritekstides».

Kunst algab valikust. Autobiograafia on peaaegu teatud eneseusalduse puhul igaühe jaoks võimalus end autorina teostada. Kellegi teise-kolmanda biograafia kirjutamine on nõudlikum ülesanne, mis eeldab uurimistööd. Pealegi jutustavad omaelulugu ja uurimus elust täiesti erinevalt.    

Tuglas  on saja aasta eest (1909)  jõudnud järelduseni, et elu kopeerimine on kunstile pigem kahjuks, kuid  möönab samas: «Kuid teises suunas areneb reaalse elu võimalikult  tõepärane esitamine ometi kultuurilisel väga hinnatavate kirjanduslike liikideni. Kõne on nimelt elulugudest, mälestustest, reisikirjeldustest, päevikutest , kirjavahetustest.»

Ajakirjanik Vilja Kiisler  leiab nädal tagasi  Delfis, et «raamatukaaned vääristavad meie ajal (halva) ajakirjandusega piirnevaid ja (liba)publitsistlikke väljaandeid, kui igaüks võib oma  vahel üsna abitu eluloo avaldada».

Kas ei alga mure selle pärast, nagu rikuksid igamehe elulood kirjanduse mõistet ettekujutusest: kui on raamat, siis peaks see kohe olema ka kirjandus.

Need elulood, mida igaüks võib ja peakski kirjutama, ei ole kirjandusliku pretensiooniga kirja pandud. Need on osake ajaloost, osake isikuloost. Materjal etnoloogi või sotsioloogi jaoks, informatsioon järglaste jaoks.

Elulookontseptsioon peegeldab ühiskonda. Elulugude kogumise ideeks on uurida, kuidas inimesed näevad ja kirjeldavad maailma ning kuidas  üksikisiku saaatusest kujuneb ajaloo saatus ja vastupidi.