Tänavuse Wiedemanni keeleauhinna pälvinud Mari Tarandi sõnul on iga eestlase isiklik tegu see, mis tänapäeval maailma avardudes eesti keele tervise ja elu määrab. Tarandi kinnitusel on tema ülesanne emakeelt austada, armastada ja sisendada oma lastelastele, et see keel on meile kõige parem.
Kuidas teha oma tööd nii hästi, et seda veel aastaid hiljem mäletatakse, märgatakse ja tunnustatakse?
Seda tahaks ma ka ise teada. Mõni päris võõras inimene, näiteks suurpoe müüjanna ütleb mulle, et ma tahtsin teie käest küsida, sest teie vist teate, ja seda aastaid hiljem, kus ma enam keelesaadet ei tee. Võib-olla see tähendab seda, et inimestele on keeleasi nii tähtis. Kui ma kuulen kordussaadetes, kus kasutatakse minu tööd uuesti, näiteks mõnda luulekava, siis ma olen mõelnud, kas tõesti mõni tükikene oli natukene suurema väärtusega kui ajakajaline. Muidugi neil aastatel, kui mina töötasin, oli raadio asend märksa teisem kui praegu.
Kas keelenõuandeid peaks olema ka mujal kui raadios? Näiteks pühapäeval pärast AKd, et need jõuaksid suurema hulga inimesteni?
Keeleharimist ei saa kunagi ülearu olla. Aga siiski ma mõtlen, kas raadio või televisiooni kaudu oma emakeele otsene õpetamine, et rääkige nii ja mitte teisiti: kas see on praegusel ajal vajalik. Meil on keelenõuanne igaühele, kel on huvi ja tahtmist keelt arendada ja oma kirjatükki hästi kirjutada. Saab ju väga lihtsate vahenditega keelenõuande inimeste poole pöörduda.
Pigem peaks tegema seda asja huvitavaks, aga mitte niivõrd õpetamise vaimus, et küll see sõna on vale. Muidugi peab vigu taunima, osutama otsestele eksimustele ja labasustele, aga rääkida tuleks stiiliküsimustest, kõnekultuurist, allkeeltest, ka slängist.
Ma ei tea, kas keeleteema on telepärane. Aga televisioon saaks teha, et tema enda saatejuhid ise peaksid rohkem oma keelt silmas. Sisu on tähtis, aga ka keeleline vorm on oluline ja nemad on suured eeskujud. Me teeksime õpetliku saate, aga samal ajal kuuleme mõne reporteri suust sellist moeväljendit, mis on kõiki juba tüüdanud, või ka mõnda keeleviga. Kõnekultuur on tähtis. Ma saan aru, et vaidlussaated peavad olema hoogsad, erksad, vastuoluliste väidete kokkupõrked, aga kui läbisegi karjutakse ja poole lause pealt katkestatakse, siis see on lausa väljakannatamatu.
Eestis on levinud arvamus, et keelereeglid on liiga vabaks lastud, et vanasti oli kord majas, aga nüüd kirjuta, kuidas tahad. Kas jagate seda arvamust?
Ei ole ikka nii, et kirjutad, kuidas tahad. Mul on tunne, et arvamus - kõik on lubatud - on natukene ülepingutatud. Paralleelvormide paljusus on segav ja häiriv, see on selge. Ma ise ka registreerin mõningaid muutusi, mis on küll täiesti lubatud, aga mille puhul ma imestan. Kui ma kuulen vigasid, kivisid, tubasid, mis on täiesti lubatud vorm. Aga see on vaesumistendents, et kive, tube ja vigu keegi ei taha kasutada. See on meie keele üks ilus võimalus, et ta on mitmekesisusi lubav.
Sellel peab olema mingi põhjus, kui keelekorraldajad teevad otsuse, et ilmselt kõnelejaskond on läinud üle uuele võimalusele ja kui see ei ole vastuolus keele põhireeglitega, see muudetakse ja öeldakse - hea küll, mis teha. Nii on paljude asjadega läinud. Minule lõikas kõrva, kui aastaid tagasi hakati rääkima osad inimesed, osad lapsed. Mina seda mitte kunagi kasutama ei hakka, aga ma saan aru, et rahvas teeb nii teatud analoogiate põhjal, näiteks mõned inimesed. Muutused keeles toimuvad, keelt ei saa kivistada.
Milline on teie hinnang eesti keele tervisele?
Kes olen mina, et annan hinnangut eesti keele tervisele. Minu asi on seda austada, armastada, rääkida ja katsuda sisendada oma lastelastele, sest lastega on see töö juba tehtud, ja ma arvan, et õnnestunult, et see on meie emakeel ja meile kõige parem, armsam, tähtsam. Võistlustes ja heitlustes, mis tema (eesti keele – toim) peale langevad seoses maailma avardumisega, on iga eestlase isiklik tegu see, mis keele tervise ja elu määrab.
Te olete kirjutanud nauditava raamatu oma vennast Juhan Viidingust. Kas on veel mõni raamat plaanis?
Materjale, millest võiks midagi saada teistele lugemiseks, mul muidugi on. Meie perekonnas on huvitavat vanemate kirjavahetust. Eriti ema kirju möödunud sajandi 20ndatest, 30ndatest. Peale selle on mul peas oma tööaastatest Eesti raadios palju mälestusi, aga ma ei ole praegu päris kindel. Mingit kirjutamise tööd ma küll ei näe ette.