/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
/nginx/o/2012/02/09/949538t1h0970.jpg)
Räätsa teeneks eesti muusikas võib lugeda neoklassitsistliku suuna juurutamist 1960ndatel, vastukaaluks valitsenud tundeküllasele ja romantilisele laadile akadeemilises helikunstis.
Jaan Rääts kuulab klassikat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seejuures on 79aastane Rääts mänguline helilooja, kellele ei meeldi ranged süsteemid, tema muusika on iginooruslik, rütmiline, aktiivne ja kontsertlik ning 80ndatel tähistas tema muusika mosaiiksemaks muutumine postmodernistliku etapi algust siinses helikeeles.
Mart Saare ja Heino Elleri õpilase Räätsa tähtteoste hulka kuuluvad kaheksa sümfooniat (1957–1985), kontsert kammerorkestrile op 16 (1961), oratoorium «Karl Marx» (1964), vokaalteos «Maagiline ruut» (1999), ohtralt viiuli- ja klaverikontserte ning teoseid sooloinstrumendile ja orkestrile.
Teda tuntakse ka filmimuusika autorina, eriti agar on olnud koostöö režissöör Veljo Käsperiga: tervelt üheteistkümnes filmis, nende seas tõelised hitid «Viini postmark» (1967), «Tuulevaikus» (1970) ja «Väike reekviem suupillile» (1972).
Räätsa seni viimane teos on tellimus Austriast Haydn Trio Eisenstadtilt, esitamiseks Marylandi muusikafestivalil River Concert Series: kontsert klaveritriole ja sümfooniaorkestrile op 127 (2006).
«Loobumisest ma ei teata,» ütles helilooja, «kui ikka vähegi võimalus, katsun uut muusikat luua.» Räätsale on omased motoorne rütm, huumor ja kaleidoskoopilisus, aga noorpõlve antiromantilise kreedo juures ta kinni ei ole: «Eks romantikat peab muusikas olema ja ma hindan uusromantilist muusikat väga, olen kogu aeg hinnanud, nii et ega ma väga oma seisukohti muutnud ei ole.»
Noorematest heliloojatest peab Rääts lugu Tõnu Kõrvitsast, kodus kuulab peamiselt Mozartit ja Tšaikovskit ja «teisi niisugusi mehi».
Aga mis rahast saab? «Ega rahaga pealehakkamine ei nõua eriti suurt fantaasiat,» tõdes Rääts, «ja kuna mina elan tagastatud majas, sattusin omandireformi ohvriks, siis loomulikult kulus palju raha korteri väljaostmiseks, nüüd saan eralaenud tagasi maksta.»
Hoolimata ohvriks sattumisest on Jaan Rääts eluga Eestis rahul. «Minu arust eriti kultuuri valdkonnas on asjad väga korras ja Rein Langi tegevusega olen ülimalt rahul,» kinnitas laureaat.