Sillaehitaja ookeani tagant

Hellar Grabbi

FOTO: SCANPIX

Kui Postimees eile suure lombi taha, Washingtoni eeslinnas Alexandrias elavale 83. eluaastat käivale Hellar Grabbile helistas, et teda õnnitleda kultuuri elutööpreemia puhul, kostis vastu reibas, tänulik, ent üllatunud hääl. «Ma ju teadsin, et juba möödunud aastal Tartu poisid (Grabbi peab silmas kirjandusteadlasi Janika Kronbergi ja Arne Merilaid – R. V.) mind preemiale esitasid, aga siis ma olevat mõne häälega kõrvale jäänud.»



Grabbit teame president Konstantin Pätsi käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbi pojana ning Välis-Eestis 1957 asutatud kultuuriajakirja Mana väljaandja ja toimetajana (1965–1999), raadio Vaba Euroopa eestikeelsete saadete kommentaatorina (1975–1989), kaastegijana taasiseseisvumise päevilt ja ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli väliseesti nõunike rühma juhina (1991–1992).

Küsisin laureaadilt, mis osa ta mahukast elutööst (ajakirja toimetamine,  kirjanduskriitika ja publitsistika ning Välis- ja Kodu-Eesti kultuurikontaktide edendaja) ise esile tõstaks, Grabbi vastas hoopis: «Välis-Eesti uue, noorema põlvkonna suunamine Eestile töötamiseks, ma olin organisaator.»

Grabbi kuulus ju nooremat loovpõlvkonda koondava ajakirja Vaba Eesti toimetuskolleegiumi ja toimetusse, tema isiku autoriteeti tunnistab asjaolu, et ta oli kaua USA eesti üliõpilaskonna vilistlaskogu esimees. Mana jälgis hoolega Nõukogude Eesti kirjandusväljal toimuvat ja oli kogu suhtlusvõrguga sillaehitaja keset kaheks lahutatud eesti kirjandust.

Grabbi ei hoolinud konservatiivsetest hoiatushäältest, mis puudutas suhtlust Kodu-Eestiga. Selle ümber arenenud dramaatikast räägib Grabbi mälestusteraamat «Seitse retke isamaale» (2010). «Oi, ma sain kõvasti vitsu,» meenutab Grabbi, «aga nüüd, näed, saan kiita, et ma isamaale selga ei pööranud ja sidemeid hoidsin.»

Hellar Grabbi isamaalist publitsistikat koondab 2004. aastal Eesti mõtteloo sarjas ilmunud «Eestlaste maa». Temalt on ka ilmunud kaks raamatut kirjanduskriitikat ja kirjanike portreid. Juba on trükist ilmunud uus mälestusteos «Seisata, Aeg!». Kui soovime Postimehe nimel laureaadile, et andku Jumal talle pikki elupäevi, vastab Grabbi: «Jah, neid läheb vaja, sest järgmine raamat on kirjutamisel.»

Tagasi üles
Back