Juurikas. Metsad pole turvalised

Teeme rahval tuju paremaks! Foto: Allan Hmelnitski

Hiljuti kohtasin keskturul tuttavat muusikut. Vahetasime mõtteid, rääkisime ilmast ja kirusime valitsust. Aga järsku viis tuttav jutu mujale. Miski nagu rõhus teda. Miski, millest tahaks rääkida – kellegagi, kes sind kohe välja ei naera...

Selgus, et umbes kaks nädalat tagasi oli temaga Muhumaa metsades juhtunud õõvastav lugu. Pahaaimamatult oli ta tulnud metsa jalutama. Ilm oli ilus ja päike paistis. Alguses oli kõik normaalne. Aga peagi märkas ta, et maa seest punnitavad välja kummalised libedad objektid. Osad olid läikivad, osad pealt krobelised, neid oli pruune, kollaseid, hallikaid. Lähedalt vaadates võis näha, et nad on mingi jätke kaudu kõvasti maa külge kinnitatud. Otsekui kasvaksid maa seest!

Need objektid – või ütleme «olevused» – jälgisid teda. Ilma silmadeta, aga jälgisid. Mõne aja pärast tundus, et nad nagu tahaksid kuidagi suhelda. Mõjutada teadvust telepaatiliselt. Lause «Söö meid, söö meid…» hakkas peas kummitama.