Uue Maailma raamatu esitlus toimus samal õhtul, kui Uue Maailma filmile anti Neitsi Maali filmiauhind. Ma tahaks raamatule kah mõne anda, näiteks südamega tehtud asja auhinna. Sest nii nad neid asju seal Uues Maailmas teevad.
Ajalugu, arhitektuur ja inimesed
7. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat on üles ehitatud 3/5 taktimõõdus: viis osa, mis vaatlevad asumit alates asutamisest läbi tsaari-, Eesti, nõukogude ja uue Eesti aja. Osad omakorda koosnevad tagasivaadetest ajalukku, arhitektuurikriitiku ülevaatest valitsenud hoonetüüpidele ja Uue Maailma asukate mälestustest.
Minu absoluutne lemmikosa sellest raamatust on jalutuskäigud arhitektuuriajaloolase Oliver Orroga. Sünnilt nõmmekana pole ma kunagi Uues Maailmas elanud, küll aga seal lõputult sõpradega ringi jõlkunud. Orro jalutuskäigud olid nii põnevad ja elavad, et mitmed majad, millest jutt, tulid mul ilma fotodetagi silme ette. Neid viimaseid oleks arhitektuurigurmaan rohkemgi tahtnud. Mõnusate diagrammidega vahejutud Lenderi ja Tallinna majatüüpide kohta on samuti harivad.
Küllap on Uue Maailma kompaktsus see, mis lubas inimeste mälestustel sellest kujundada terviku. Need olid armsad ja natuke kurvad jutud. Eriti see nõukogude osa, kus linna tasandil hakati Uut Maailma välja suretama ja asukate õnne tipuks sai korter Mustamäe paneelmajas. Võrratu kultuurikontrasti lõid paar mälestust Nõukogude sõjaväelaste peredest, kes pärast sõda stalinistlikesse paraadelamutesse asustati.
Nad ei saa(nud) tõesti millestki aru! Oleks keegi küsima tulnud, oleks isegi rääkinud loo, kuidas sõber Erki, kui ta veel Koidu tänaval poolpõlenud majas elas, ühel talvepäeval tapeeditalgud korraldas. Kuna majapidamise ainuke ämber oli tapeediliimi all kinni, tõime sõber Aivariga tapeedipanemise niisutamiseks Koidu peatuse legendaarsest õllekioskist lahtist õlut vana teleka kineskoobi sees.
Raamatu kujundus on mõnus ja retrolik. Vaid kaks märkust vanalt raamatuköitjalt: klassikalise poolkalingurköite puhul oleks tulnud kaitsvate kalingurnurkadega katta ka kaanenurgad. Esilehtede sooja, käsitsi joonistatud kaardi autor ei osanud ilmselt ette näha, et sellises köites jääb esilehe keskmine osa valtsi vahele. Valtsi lahti murdmata jääb nii osa kaardist nägemata.
Raamat
Koguteos «Uue Maailma lood»
Uue Maailma Selts, Tallinn 2011