Härra Hanseni saatus Tammsaarena

Raamat Elem Treier «Tammsaare elu härra Hansenina» 2. täiendatud trükk Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011 302 lk Foto: Repro

Olles lõpetanud Tammsaare (ja Vilde) elu ning loomingu ühe suurima asjatundja, Tammsaare muuseumi rajaja Elem Treieri  «Tammsaare elu härra Hansenina» taaslugemise – sest tegemist on kümne aasta eest ilmunud raamatu teise, täiendatud trükiga –, oli kokkuvõttev esmamõte seesama, millega Gustav Suits lõpetas 1913. aastal ilmunud «Tuulemaa» kogus oma «Laulu Eestist»: «Saatusest troostitum sündida / laulikuks Eestis.»

Treier tsiteerib Tammsaare kirja Veli A. Mikkonenile Helsingisse 8. detsembrist 1935: «Mulle näib, et ma olen 9/10 oma elust pidanud kulutama leivale ja ainult 1/10 sellele, mida pean maailmas kõige tähtsamaks.» Ja kirjandusuurija järeldab õigustatult, et «härra Hanseni pere teenimine röövis Tammsaarelt võimaluse vabaks loominguliseks tegevuseks» (lk 150).

Tammsaare arveraamatute (Treier nimetab neid eesti kultuuris unikaalseks ja «fantastiliseks raamatupidamiseks»), suuliste teadete, Tammsaare lese, tütre Riita mälestuste ja varasemate uurijate töödes täheldatu põhjal rekonstrueeritakse selles raamatus «härra Hanseni elu» alates Käthe Veltmaniga kokkuelamisest 1. septembril 1919 ning järgnevast abiellumisest 13. märtsil 1920 (Käthe oli küll ajalehtedes kuulutanud nende kahe abielu algust juba 7. juunil 1919)  kuni  Tammsaare surmani 1. märtsil 1940.

Uues raamatus lisandub sellele ülevaade Tammsaare perekonna ja pärandi saatusest ning lood tütre Riita ja poja Eeriku dramaatilisest käekäigust.

1930ndate aastate keskpaigas, kui Tammsaare oli «Tõe ja õiguse» valmis saanud ja riburada pidi valmisid «Elu ja armastus» (1934), «Ma armastasin sakslast» (1935) ning allegooriline näidend «Kuningal on külm» (1936), võis ta esmakordselt elus tunda majanduslikku kindlustatust – Tammsaare teenis siis kahekordset ministripalka, aga selle võrra olid ka väljaminekud suuremad –, kuid kuni sinnamaani oli «härra Hanseni elu» üks lakkamatu võidujooks pere ülalpidamise pärast.

Tammsaare inimliku «kannatuste raja» alguspunktiks pole siiski abielu kirjaniku sõnul «katast­roofilise naise» Käthega, vaid surmahingusega varjutatud haigused: kopsutuberkuloos 1911 ja sellest tingitud kaksteistsõrmiku haavand, mille 1914. aastal tehtud, tol ajal väga suure ebaõnnestumise riskiga (kirurg Mannteuffel olevat Käthe sõnul Tammsaarele öelnud, et ellujäämise tagab ta vaid kahele protsendile noa alla minejatest, nii et Tammsaare tegi enne lõikust testamendi vend Jüri nimele) lõikus kohustas Tammsaaret kogu ülejäänud elu järgima ranget dieeti.

Tuleb nõustuda Treieri osutusega, et kirjaniku mõnede kaasaegsete poolt tõlgendatud Tammsaare haiglane eraklus, avalikkuse vältimine (näiteks oma juubeli tähistamisele Estonia teatris ta ei ilmunudki) võis olla tingitud eksistentsiaalsest traumast – surma piiril ärakäimisest.

Treier tsiteerib siinkohal Tammsaare kirja Pärnus suvitavale Käthele 17. juulist 1926: «Aga sinna pole midagi parata, et mina ennast siin­ilmas pisut võõrana tunnen.» Mitte maailm polevat teda maha jätnud, vaid tema jätvat täies teadmises maha maailma.

Ent kord juba abiellunud, kehastus Tammsaare «härra Hansenina» samasuguseks pere eest vastutajaks, nagu seda oli olnud tema isa Peeter Hansen. Järgnevad kakskümmend aastat pidas kirjanik Tammsaare võitlust «härra Hanseniga» selle kümnendikugi vabaduse eest oma elus, mille ta täitis – ja nüüd võime seda öelda! – oma igavikulise loominguga. See on lihtsalt selle üldise võitluse teisend, mida Tammsaare pidas oma suurteose alusideeks.

Meenutatagu siinkohal Anton Hanseni «Avalikku kirja kirjanik A. H. Tammsaarele» (11. märts 1927), milles ta vastuseks «Tõe ja õiguse» I köite kriitikutele selgitas: «Tõe ja õiguse» kandev idee on Vargamäe ise (Vargamäe elanike võitlus Vargamäega, «kogu kultuurivõitlus on matsi ja vurle heitlus»).

Võib ju küsida, kui poleks olnud seda elukoormat, pidevat hirmu rahavoo lõppemise pärast, mis sundis teda tegema kirjanduslikku abitööd (tõlkima ja kirjutama publitsistikat samamoodi, nagu oli seda  ametivennalikult soovitanud Eduard Vilde «Rida on raha – rida on leib!»), kui ta oleks vabastanud end kohustustest naise ja laste eest ja kõndinud oma teed, kas siis oleks olnud põhjust sellise intensiivsusega kirjutada oma suurteosed («ta kirjutas nagu hull», lk 52) ja kas sel juhul üldse oleksid nad täidetud olnud niisuguse pingestatud elu- ja inimesekujutusega, niisuguse meelelise ja vaimse laenguga, nagu seda kogeme Tammsaare loomingus alates läbimurderomaanist «Kõrboja peremees» ja lõpetades «Põrgupõhja uue Vanapaganaga»? Vaevalt.

Elem Treieri kirjanduslooline detektiivitöö, tõendipõhine käsitlus, mõistapüüdev lähenemine Hanseni-Tammsaare fenomenile näibki kinnitavat tõdemust: kõik suur sünnib läbi kannatuse, kutsumuse ja kohustuse vastastikuses heitluses ja ületamises. Treieri kaasaelav jutustamisviis teeb ühtlasi sellest raamatust biograafilise romaani.          

Raamat

Elem Treier
«Tammsaare elu härra Hansenina»
2. täiendatud trükk
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011
302 lk