Kultuurisoovitused

Filosoofi ringliikumine

Raamat Jacques Derrida «Surma and» Tõlkija Mart Kangur TLÜ Kirjastus 2012 237 lk

FOTO: Repro

«Surma and» on prantsuse filosoofi ja kirjandusteadlase, dekonstruktsiooni isa Jacques Derrida ( 1930–2004) tegelikult alles teine raamat eesti keeles. Raamatuid jõudis ta kirjutada palju, ja nagu Hasso Krull «Surma anni» tagakaanel märgib, teisejärgulisi nende hulgas praktiliselt pole.


Palju kirjutas ta juba sellepärast, et kiri ja kirjutamine oli üheks tema mõtlemise keskseks mõisteks. Derrida arvates on õhtumaine mõtlemine pidanud alates Platonist häält kirjast tähtsamaks, kuna esimene seostub kohalolu ja vahendamatusega erinevalt teise mitte-kohalolust ja vahendatusest – üks on justkui loomulikum ja teine võltsim.

Derrida siis kirjutaski – ja ma ei usu, et trotsist; kirjutas palju ja hästi. Nobeli kirjanduspreemiat välja andva Rootsi Akadeemia liige Horace Engdahl on kunagi ühes intervjuus nimetanud Derridad Nobeli preemia vääriliseks, ehkki tal see saamata jäi.

Palju on tehtud talle etteheiteid, et mees keerutab ja keerutab, aga tuumani ei jõua, ja et kirjutab meelega nii raskesti mõistetavat ja ligipääsematut teksti. Võimalik, et sellises jutus on omajagu tõtt, ja vaevalt neidki palju on, kes Derrida raamatud algusest lõpuni läbi lugenud on (ega vist ei saa ega peagi). Eks nad on ikka tüütud ka vahel.

Kuid see selleks – fakt on, et 1980ndate keskpaigaks oli muidu trendikast vasakpoolsest filosoofist (isegi postpunkbänd Scritti Politti laulis 1982 loos ­«Jacques Derrida», et nad on temasse armunud) saanud eelkõige Ameerika ülikoolide kesksemaid akadeemilisi mõtlejaid.

Ma ei tea, kuidas olukord praegu on, kuid puhtsubjektiivse hinnangu järgi võib öelda, et tänapäeval viidatakse Derridale ilmselt vähem kui näiteks tema kaasaegsetele Foucault’le või Deleuze’ile. Põhjus võib olla ka selles, et Derrida oli võrreldes eespool mainitud mõtlejatega mõnevõrra elitaristlikum, spetsiifilisema stiiliga ja rohkem kirjanik, kui lubate niiviisi eristada.

«Surma and» ilmus prantsuse keeles 1992 ja seda peetakse üheks Derrida ligipääsetavamaks teoseks. Religioon on siin keskmeks, ja nagu Derrida raamatus ise küsib: näha salajasse, mida see võiks tähendada? Niisiis püüab Derrida vaadata salajasse, võttes keskse müsteeriumina arutlusse Kierkegaardi tõlgenduse vana testamendi loost, kuidas Aabraham siirdub Morija mäele Jumala käsku täitma ja oma poega Iisakit ohverdama.

«Euroopa, vastutuse, subjektiivsuse ja salajasuse ajalugu ning kirjanduse võimalikkus – need on teiste kõrval mõned nimed (või hüüdnimed), mis siin mängus on,» selgitab Derrida sissejuhatuses oma raamatu eesmärke, ja lisab, et see mäng käib piibelliku korpuse ümber ja rääkijateks on kõik mehed, kes võistlevad öö eest – Kierkegaard, Kafka, tšehhi filosoof Jan Patočka, Heidegger jne. Nad sisenevad teksti ja hakkavad Derrida juhatusel kõnelema.

Vastutus, surm, and, andeksand, süü, saladus – rasked ja tõsised sõnad, mille ümber enamasti palju vaikust on. Derrida respekteerib kogu seda vaikust, kuid käib sellega omal moel ümber.

Võimalik, et «Surma and» pole raamat igaühele, kes nende teemadega suhestuda võtab, kuna Derrida, julgen öelda et poeedina, on siiski üksjagu ekstsentrik. Kui religioosse vastutuse teemaline mõttearendus võetakse üles Baudelaire’i sõnadega «oht on nii suur, et ma annan andeks objekti tühistamise», siis võib see ehk alguses tunduda liiga tühjast kohast sisse murdmise ja suure ringiga asjadele lähenemisena.

Derrida lähenebki suure ringiga ja tihtipeale asjani ei jõuagi – pole ka kindel, kas üldse tahtis. Näha salajasse, ütleb ta, vaadata öösse, kobada öös, otsida ust öös – pigem siis nii. Kuid ringiga ümber kõndides on tema eesmärgiks olnud välja tuua mõttesüsteemide ühenduskohtades peituvad paradoksid ja vastuolud. Ta ei püüagi neid paradokse lahendada, vaid pigem varjatusest välja tuua.

Müstikud räägivad ikka mõistu, ja mõned kriitikud on Derridagi sinna kuhugi juudi müstikutega ühte kampa pannud, paljud pole sellega nõus olnud. Mina ei oska siinkohal kaasa rääkida, olen vait. Kes lugeda ei karda ja saladust tahab avastada, võtku Derrida ette, võib-olla avastab saladuse. Mart Kanguri tõlge on ka väga peen – heliseb ikka veel kõrvus.

Raamat

Jacques Derrida
«Surma and»
Tõlkija Mart Kangur
TLÜ Kirjastus 2012
237 lk

 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles