Tiit Karuksi eklektiline sümbioos

Heino Lipp Fred Kudu mälestussamba juures. Foto: Repro raamatust «101 Eesti spordilugu»

«See on natukene teistmoodi raamat,» ütleb legendaarne spordiajakirjanik Tiit Karuks kauaoodatud ja äsja poelettidele jõudnud raamatu «101 Eesti spordilugu» eessõnas. Olgu pealegi teistsugune, sellegipoolest on seda tore võrrelda «101 Eesti ajaloosündmuse» ja «101 Eesti kirjandusteosega».

Mart Laaril oli a posteriori juba enne raamatu kirjutamist kõik selge. Autor on hea ja veenev jutuvestja, kohati jääb mulje, nagu oleks just tema astunud esimese inimesena 9000 aastat eKr Eestimaa pinnale. Laar on ise juba paras ajalugu, tema 101 ajaloosündmust ei salli vastuvaidlemist ja edasikaebamisele ei kuulu.

Rein Veidemanni ülesanne oli kindlasti raskem. Kuidas välja valida 101 kirjandusteost? Küllap tuli kirjandusteadlasel raske südamega jätta valikust välja nii mõnigi enda jaoks oluline teos. Kuid üks on selge: Veidemanniga võib nõustuda või mitte, aga kõigi väljavalitutega on tal oma suhe ja seos ning tulemus muljetavaldav.

Tiit Karuks nimetab oma raamatut «sündmuste, saavutuste ja isikulugude sümbioosiks». Spordilooga on kaasas 73-minutiline CD ilusatest hetkedest Eesti spordiloos. Juba üksnes nende reportaažikildude ja usutluste pärast tuleb teost tunnustada.

Aga kohe tahaks norida ka! Raamatu vahele on poetatud paarikümne parandusega lisaleht, mis on tänapäeva trükitehnilisi võimalusi arvestades pretsedenditu. Sellist stiili viljeleti Nõukogude ajal, tänapäeva hellitatud lugejale on «vigade parandustega järjehoidja» vastuvõetamatu.

Võrreldes ajaloosündmuste või kirjandusteoste valikuga on spordilugude valikuvõimalused kindlasti ahtamad ja lugejat üllatada selle võrra raskem. Karuks ei üllatagi. Samas pole valikule midagi ette heita, kõige olulisemad persoonid ja sündmused on jõudnud kenasti kaante vahele.

Karuksi parimad palad on kuulsustest, kellega tal on olnud eksklusiivne kokkupuude (olümpiavõitja Voldemar Väli), kellega tekib omapärane assotsiatsioon (kuldsed kuulimehed Arnold Viiding ja Aleksander Kreek) või kelle puhul unustab autor tavapärased kaanonid («paranähtus» And­rus Värnik).  

Võib nuriseda selle üle, et raamatus on liiga vähe teeneka spordiajakirjaniku enda vaatenurka. Erandiks muidugi Heino Lipu lugu («Aheldatud Lipp»). Arvestades Karuksi sünniaastat (1946), peaks ta mäletama alates 50ndate keskpaigast kõiki meie spordikuulsusi ja olulisemaid sündmusi.

Küllap mäletabki, aga tagasihoidliku inimesena ei tihka ta oma mälestusi lugejatega jagada! Selle asemel, et viimase poolsajandi olulisim värske pilguga üle vaadata, refereerib autor liiga palju omasse aega jäänud spordiraamatuid. Sealt laenatud kulunud tsitaadipõimikud panevad nõudliku lugeja aga üksnes nurisema. Eranditeks on Aavo Pikkuus, Viljar Loor ja Allar Levandi, kellega Karuks kohtus 2011. aastal.

Raamatu lõpus on isikunimede register. Kõvasti trükiruumi hoidnuks kokku, kui kõigi isikute järel olnuks kirjas ka sünni- ja surmaaeg (vt Andres Laasik «Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast»). Nüüd tuleb neid spordilugudest tikutulega otsida ja näiteks Osvald Käpa puhul ei aita isegi otsimisest.

Tiit Karuks on töötanud ajakirjanikuna 42 aastat. Ta on hea inimene – kõik töökaaslased Spordilehest ja Eesti Raadio sporditoimetusest on nimepidi raamatus ära märgitud. Isegi need, kellest laiem avalikkus ei ole (veel) midagi kuulnud.

Samas pole raamatus sõnakestki Tšikast, legendaarsest  kergejõustikutreenerist Aleksander Tšikinist. Temast võinuks raamatus olla oma käsitlus (näiteks Oleg Sapožnini asemel), aga ta sobinuks imehästi ka Kalevi staadioni peatükki.   

Euroopa poksimeistrist Anton Raadikust on omaette lugu, aga selles peatükis väärinuks äramärkimist ka Berliini olümpiamängude hõbe Nikolai Stepulov. Seda enam, et mõlemad mehed elasid pärast sõda üsna hämarat elu. Üks siin-, teine teisel pool lompi.

Tähelepanuta on jäänud ka kreeka-rooma maadluse maailmameister Heiki Nabi. Meie maadlustraditsioone arvestades võinuks Nabi siiski ära märkida, näiteks August Englase loos. Ilusa foto oleks ka saanud, sest 2006. aastal käis Englas (maailmameister 1953 ja 1954) mantlipärijal lennujaamas tammepärjaga vastas.

«Kümnevõistlus on olnud eestlastele alati oluline: Aleksander Kolmperelt, Heino Lipult, Rein Aunalt ja Erki Noolelt on võtnud teatepulga Mikk Pahapill ja Andres Raja,» on kirjas Erki Noole loos.

Kahju, et sellesse nimekirja ei mahtunud Valter Külvet. Ei mahtunud ka «TV 10 olümpiastarti» peatükki, kuigi traagiliselt hukkunud sportlase nimele kuulub siiamaani sarja neli nüüd juba 35 aasta vanust rekordit (näiteks 14-aastaste poiste kõrgushüpperekord 1.93). Selle asemel saame hoopis teada, et «võistlussarjas on oma esimesed võidud saanud ja kaotusekibedust tundnud» ka Gert Kams ja Timo Eichfuss.

Noortele mõeldud televisiooni populaarse olümpiasarja kõrval võinuks ära märkida ka Iivo Nei pühapäevase «Malekooli». Malebuum kestis Eestis 80ndate lõpuni, Tartu Riikliku Ülikooli Rudolf Pälsoni tänava ühikates olid pooltes tubades malelauad ja 1988. aastal oli Jaan Ehlvest Garri Kasparovi ja Anatoli Karpovi järel maailma kolmas maletaja. Paraku pole ka temast raamatus ridagi. Aga need on finessid, mis ei vähenda raamatu väärtust, ning ma ei näe põhjust, miks peaks Karuks raamatu pärast vangitornis istuma.

Mida öelda lõpetuseks?

«See on Karuksi valik,» ütleb autor eessõnas ja lööb 2011. aasta sügisel oma spordiloo lukku.
Teinuks ta seda pool aastat hiljem, trüginuks sinna – hoolimata ruumipuudusest ja tugevast tabalukust! – üks suur ja tugev Laekvere vallast pärit mees. Elu on huvitav, ka kõige ettenägelikumad ei oska kõike ette näha.

Raamat

Tiit Karuks
«101 Eesti spordilugu»
Varrak 2012
222 lk