Isad ja tütred koledal Hawaiil

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matt King (paremalt, George Clooney), tema tütred Alexandra ja Scottie (Shailene Woodley ja Amara Miller) ning tütre sõber Sid (Nick Krause) teel otsima sureva pereema armukest.
Matt King (paremalt, George Clooney), tema tütred Alexandra ja Scottie (Shailene Woodley ja Amara Miller) ning tütre sõber Sid (Nick Krause) teel otsima sureva pereema armukest. Foto: Kaader filmist

«Järeltulijad» loodab napsata USA filmiakadeemia 84. parima filmi auhinna Oscari, auhinnale kandideerib ka meespeaosatäitja George Clooney.

Selleks hetkeks kui Matt King (George Clooney), kes on pühendanud suure osa oma elust sellele, et olla töökas advokaat ning suure varanduse mõistlik pärija, jõuab järeldusele, et soovib parandada oma suhteid üksijäetud abikaasa Elizabethiga (Patricia Hastie), lebab too koomas.

Ja üsna kohe pärast seda tunnistab arst, et suhete parandamiseks polegi Kingil enam võimalust. Sest meditsiin on naise seisundi suhtes võimetu ja selle asemel peaks King keskenduma hoopis sellele, kuidas teatada seda sureva abikaasa lähedastele ja sõpradele, jätmaks neilegi aega öelda hüvasti.

Taustana joonistub välja, et tööd fetišeerinud King pole unarusse jätnud mitte ainult oma naist, vaid ka kaks tütart. 10-aastane Scottie (Amara Miller) šokeerib ja terroriseerib õpetajaid ja kaasõpilasi. 17-aastane Alexandra (Shailene Woodley) aga täidab aega joomise, ropendamise ja ringiajamisele endast vanemate poistega.

Abi koomas pereemale

Murdmatu playboy realiseerimistähtaja pisut ületanud Clooney, kellele omistatakse väidet, et ta ise ei taha kunagi lapsi saada, mõjub kuu pealt kukkunud karjääriisa rollis äärmiselt tõetruult. Tema esialgsed katsed kaoses tütreid joone peal hoida jätavad mulje meeltesegadusest.

Otsides tuge vanemalt tütrelt, leiab King aga ootamatult lojaalse liitlase, kelle teismelisemässu tagant koorub välja ebameeldiv saladus. Pärast seda polegi Kingi ainus probleem see, kuidas öelda oma lapselikult pruntis põskedega kümneaastasele tütrele, et tema ema on suremas.

Koos šokiga, et koomas abikaasal oli afäär ja ta soovis lahutada, kerkib üles küsimus, kust otsida seda teist meest ja kuidas anda tallegi võimalus Elizabethiga hüvasti jätta. Ja kuidas mitte vaielda vastu leinast murtud isale, kui too ütleb, et tema surev silmatera oli truu ja pühendunud abikaasa.

Korralik jama, mille filmi vältel inetult hääbuv kadunuke endast järele on jätnud, tähendab omakorda, et hoolimata tema joviaalsusest ja populaarsusest elustiilist marsib nii mõnigi inimene filmi vältel surivoodi kõrvale kõigepealt sõimusõnadega huulil.

Kaunis depressiivse pildi maalib see film ilmselge sihipärasusega ka enamiku inimeste kujutlustes ilmselt pigem ainult kauni looduse ja hulatantsuga seostuvast paradiislikust saarest Hawaiist. Mitmed polüneesiapäraste näojoontega tegelased on ebafotogeeniliselt ülekaalus, tegelaste riided ei istu neile ning on luitunud ja kortsus, nii mõnigi eksterjöör on üsna räpakas või räpane.

Kindlasti võib Hawaiid tegevuspaigana pidada ka üheks selle filmi väärtuseks. See mõjub novaatorlikult kontekstis, kus suurema osa Ameerika filmide tegevus leiab aset kas ida- või lääneranniku suurlinnades või siis teatud žanride puhul veniva hääldusega lõunaosariikide kolgastes.

Depressiivsus paradiisis

Hoolimata sellest, et vaataja saab teada, et kohalik eliit riietubki lillelistesse särkidesse, plätudesse ja kortsus lühikestesse pükstesse (mida peetakse vajalikuks ka eraldi välja tuua) ning et ka sellises maapealses paradiisis võib elu muutuda sama depressiivseks kui eemaletõukava kliima ja masendust tekitava talvepimedusega põhjamaades, on põgus ülevaade kohalikest tingimustest kahtlemata silmaringi avardav.

Nagu on sümpaatne taustaliinina jooksev meenutus, et Hawaiil on omapärane ajalugu ja kultuur. Ja ehk on ka mõnevõrra rahustav näha, et stress tekitab paistes nägu ja takuseid juukseid ka mahedamatel laiuskraadidel.

Ennekõike on «Järeltulijad» aga üsna omalaadne kirjeldus unikaalsetest liitlassuhetest isade ja tütarde vahel, mida ei kujuta mitte ainult advokaat King ja tema tüdrukud, vaid ka sureva naise isa usk oma tütre erilisse väärtusse. Taustale jäävad emad koomas või dementsena ning vennad ja poiss-sõbrad lihtsalt hädapätakatena.

«Järeltulijad»
Režissöör Alexander Payne
USA 2011
10. veebruarist Tallinna ja Tartu kinodes

Tagasi üles