Vihjan pealkirjaga Kalev Kesküla, nii minu kui kuraatori varalahkunud hea tuttava esseeraamatule «Külma kodumaa». Külm on tugev kujund, sümboliseerides praegusel juhul endist idablokki kui terra incognita’t, maailma, mida aastakümneid olemas peaaegu polnud. Vahel tundub, et läänes usutigi, et mingist joonest ida pool elavad koerakoonlased või drondid. Või ei ole okastraadi või müüri taga üldse midagi või kedagi peale külma, tühjuse ja ulguva tuule. Ohtlik ja samas hoomamatu Teine...
Ma olen korduvalt otsinud miskipärast Berliini müüri jälgi. Checkpoint Charlie on tähistatud, on müürimuuseum ja raamatukesi, mille kaartide najal võib leida vihjeid külma sõja ülimale avaldumisvormile arhitektuursel kujul. Kuid uus ja murrangu üle elanud maailm häbeneb mõningaid asju – või on see kollektiivne valukogemus? Müür hakkab ununema. Võib-olla ongi see hea?
Hea uus ilm
Kas me võime irooniliselt Stalinit tsiteerides öelda, et elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks, kui impeeriumid kokku varisesid, müürid ja okastraadid kukkusid?
Ja samas, utoopilist uut ilma ei tulnud, saabus sotsiaalne kihistumine; vanadest pahedest hakati kõnelema, uued tulid juurde. (Sümptomaatilisim näide näitusel: tšehhide tarbimiskultuuri ja meediamanipulatsioonide jõudu kujutav film «Cesky sen».) Saabus võimalus vabalt kõnelda minevikust ja hetkeseisust, kõrvuti tõsine analüüs, memuaristika ja matslik plärtsumine.
Kunst võib aga endastmõistetavalt võtta ühiskonnakriitilisi hoiakuid, ja see on ju hea. Nagu oleks kriitilise realismi aeg tagasi. Iseküsimus, kas sel on mõte, nüüdiskunsti mõju ühiskonnale jääb ikkagi marginaalseks.
Eve Kase varem osalt Londonis eksponeeritud projekt haarab mitmeid žanre. Üldmulje on ambivalentne, kui keegi loodaks selle abil aru saada, mis Ida-Euroopas tegelikult toimub, peaks ta pettuma – üldse on ettekujutus sellest, et maailmas toimivad mingid selgejoonelised trendid ja reeglid, minevikuline ja omane rumalamatele netikommentaatoritele.
Kuid Ida-Euroopa pole heaoluühiskondade summa, pigem on see ikka veel eklektiline, kaoselähedane maailm. Seda see näitus ka kujutab Terje Kallasti ja Urmas Luure kujunduses, mille keskne objekt on peasaali ehitatud tunnel, haljaste elektripirnidega valgustet memoriaal Nõukogude Liidus tapetud 367 leedulase portreedega, autoriks Kestutis Grigaliunas.
Kaos kestab
Või siis uuem aeg: Tanja Muravskaja intiimsed portreefotod Eestile vabaduse toomist juhtinud inimestest kakskümmend aastat hiljem. Või Kristina Kiviranna video, kus vanaisa vahetab riiulitel nõukaaegseid raamatuid uute vastu «Vremja» tunnusmuusika saatel. Või Reimo Tangsoo-Võsa parafraas Leo Lapini omaaegsele kuulsale maalile, mis omakorda kujutas andywarholliku trikina Rahva Hääle logo. Selliseid mineviku ja nüüdisaja, utoopia ja tegelikkuse piiril mängivaid töid võib kirjeldama jäädagi.
Ei puudunud huumor – vene rühma Sinininad NATOt tervitav kolmikportree soola-leiva ja kirvestega –, aga üldmulje sarnanes hiljutise lugemiselamusega: Olle Lauli «Kodutusega», mida lugedes tunned peaaegu füüsiliselt 488 lehekülge järjest külma, märga ja lootusetust kunagi kaineks saada.
Vahelduvad provokatsioonid ja dokumenteerimine. Aga tervik on, kirjeldus viimasel ajal sündinud asjust. Ja mulle meeldib, et seinatekstides tööde juures kirjutavad põhiliselt briti kuraator John Phillips ja Anders Härm; kunstnikud võivad loomulikult ka ise kirjutada, aga siin on loodud haaratavam ja selgem süsteem.
Külmateema on ikkagi väga asjakohane. Külm on enam kui utoopia. Idaeurooplased mõistavad külma.
Näitus
Eve Kase rahvusvaheline kuraatoriprojekt «Memoirs from a Cold Utopia»
Tallinna Kunstihoones
26. veebruarini