Stiilimeister Elmo Nüganen 50

Elmo Nüganen. Foto: SCANPIX

Kui tänan Elmo Nüganeni «Karini ja Indreku», mind emotsionaalselt vapustanud lavastuse eest, tunnistab lavastaja, et tema eesmärk on täidetud. «Sest milleks neid lugusid ikka tehakse. Või raamatuid kirjutatakse. Või filme vändatakse. Ega ühe kunstiteosega maailma muuda. Aga kui inimest puudutab, siis on eesmärk täidetud.»

Ütlesite, et maailma ei saa kunstiteosega muuta, see mõte on teie intervjuudes varemgi läbi käinud.

Sest seda on küsitud. Rääkinud olen sellepärast, et noorest peast sai võib-olla teistmoodi arvatud.

Teie hääles ei kõla pettumust.

Ei, absoluutselt pole. See lihtsalt on nii. Kas siis maailmas on vähe kunsti?! Ei ole. Ja kui see maailma muudaks, siis oleks maailm ammu ära muudetud ja mitu korda, igale maitsele, igal sajandil.

Siiski soovite, et saalist lahkuv inimene saaks midagi.

Muidugi. Kuidas ma nüüd ütlen... Püüaks ikka, ükskõik misssuguses žanris lavastus on, kas vaataja naerab või nutab, et saalist lahkudes oleks ta natuke terviklikum.

Kui palju on teie arusaam teatrist aastatega muutunud?

Kui Kalju Komissarov tegi meiega «Kolme õde», see oli neljanda kursuse kevadel, siis sain esimest korda aru, et teater pole selline, nagu Tšehhov ise ühes näitemängus ütleb: «Inimesed käivad ja kannavad pintsakuid, istuvad ja räägivad». Vaid et see võib olla midagi enamat, et ühel asjal võib olla mitu tähendust. Mul oleks nagu uksed avanenud!

Kui rääkida perioodidest, siis Ugala periood oli väga töine. Kohtumine Kaarin Raidiga, aga mitte ainult temaga, seal oli ka teisi, kellega koostöö mind õpetas ja rikastas, seal oli hea punt koos.

Segan korra vahele, aga kas tunneksime tänast Elmo Nüganeni, kui oleksite jäänud Ugalasse?

Ma pole mõelnud sellele, ei oska öelda. Jama oleks see, kui oleksin jäänud igavesti Pantalonet mängima.

Aga tulles tagasi Ugala perioodi juurde…

Arvan, et iga inimese teel, ka loomingulisel teel, jätab tugeva jälje kokkupuude kellegagi või millegagi. Vahel materjalidega, lavastajatega. Minul samamoodi ja mitte ainult Viljandis. Viljandi oli lihtsalt algus, kõike oli nii palju, kõik oli nii elav. Kõik oli võbelev.

Mõni lavastus võib mitte ainult lihtsalt mõjutada, aga sa võid mõista, et pole kunagi niimoodi osanud asja näha… need on väga õnnestavad hetked. Kuid olulisem, kui näha kedagi jalgrattaga sõitmas on ise see jalgratas leiutada. Mis siis, et see on leiutatud, aga see on oluline.

Kui Viljandi perioodis veel midagi välja tuua, siis seda, et olin ise tollal võib-olla rõõmsameelsem, muretum.

Aga lavastajana?

Algaja, ikka täielikult. Mõned üksikud hetked lavastustes olid õnnestunud. Aga muidu ikka algaja ja naiivne.

Kui meenutada «Armastust kolme apelsini vastu», siis kas see on õnnestunud lavastus?

Arvan, et jah. Piinlik küll ei ole.

See lavastus oli tehtud lihtsalt suurest tahtmisest naerda. Jagada naeru, ise naerda, ajada inimesi naerma. Praegu ma, isegi kui ma väga tahaks, siis ei oskaks nii muretult ja heas mõttes vastutustundetult mõelda ja teha.

Samas publik saalis tahab naerda. Kas teil on plaanis mõni komöödia lavastada?

Midagi me siin pusime, teeme Tšehhovi humoristlike jutustuste põhjal lavastuse, no ütleme siis komöödia. Ma ei julge öelda, et ajend oleks sama, mis omal ajal «Apelsine» tehes. Võib-olla mõnes mõttes on, võib-olla mõnes mõttes ei ole. Aga need jutustused on väga head, mõned on naljakad, mõned mõtlikumad, meie valisime naljakad.

Kui rääkida linnateatrist, siis siin pole kindlasti ühte ja ainsat perioodi.

Ma pole nendele perioodidele mõelnud ega neid süstematiseerinud. Kuid kindlasti oli üheks perioodiks algus, kui hakkas välja kujunema meie teatri nägu, selle olemus. Kuid on ka mingisugused pettumiste perioodid. Siin on olnud nii tulekuid kui minekuid, nii sildade põletamist kui uste paugutamist, aga on ka mindud vabal tahtel või olude sunnil.

Näitlejana olen siin ikka väga vähe teinud. Mäletan, kui Tallinna tulin, siis tabas mind laval šokk, et kus mu publik on ja kus publik üldse on? Ma ei tajunud Tallinna publikut, lihtsalt ta oli nii kirju, et ma ei hoomanud. Viljandis oli ta kodune või «kodustatud» juba. Või olin mina kodustatud. Ma väga hästi mäletan tunnet Ugala suurel laval, et isegi kui ma ei vaadanud saali, teadsin, kas vaataja vaatab mind või partnerit, kas ta kuulab või sahistab või vaatab lakke ja magab.

Lavastusi ma eraldi välja tuua ei tahaks, see oleks sildistamine. Aga kui rääkida asjast, siis lavastamisega on nii, et esimestesse lavastustesse paned sa kõik, mis sa vähegi teatrist tead või oled näinud, kuulnud või ise välja mõelnud või arvad, et nii peab olema. Täiesti valikuta! Minu esimene lavastus («Tõrksa taltsutus»- toim.) oli selline. See on iseloomulik kõigile noortele.

Praegu on minu jaoks oluline stiil või sellele lavastusele omane keel, just need värvid ja tehnika. Pealtnäha tundub, et sa justkui piirad ennast, asi võib lakooniliseks muutuda, aga tegelikult mitte. Sest ei saa Bachi mängida nagu Mozartit. Võib, aga see pole õige. Tammsaare on kirjutanud ühes, Kivirähk teises keeles, ja kui hakkad neid ühtemoodi tegema, siis kaovad nad ära. Noorest peast ma ei osanud niimoodi mõelda. Ilmselt oli periood, kus ma alateadlikult püüdlesin seda, praegu teen seda teadlikult.

Kes siis lavastaja on, kas autori stiili vahendaja?

See on sama küsimus, kas me oleme interpreteerijad või loojad? Arvan, et nii ühte kui teist. Ma ei saa öelda, et kollektiivselt loodud «Sinder-Vinder» (1989. aastal esietendunud Nüganeni lavastus Ugalas - toim), mis ei toetunud kirjanduslikule teosele, oli nüüd suurem looming kui ükskõik milline teine minu lavastus.

Kas autoriteater on originaalne kunst ja kellegi teise kirjutatud näidendite lavastamine on interpretatsioonikunst? Kui see on nii, siis on asi lihtne ja selge. Aga see pole ju nii mustvalge. On palju suurem asi, mis neid seob. Näiteks see, et laval on inimesed, kes kehastavad inimesi, ja nad kehastavad neid inimesi saalis istuvatele inimestele mõteldes. Tahetakse midagi selgeks teha või millelegi tähelepanu juhtida või puudutada või mõtlema või naerma panna.

Kui raske on olla praegu looja? Ja mis muudab selle raskeks?

Ega see üleilmne majanduslangus küll ei ole, mis teatritegemise praegu raskeks teeb.

Vahel olen mõelnud, et eesti teatri suurim vaenlane on eesti teater ise. Mitte et kusagil istuvad kultuuriametnikud, kes on tohutult teatrivaenulikud, või kuskil on publik, kes on nii teatrivaenulik, et ei käi lavastusi vaatamas, või et kuskil on teatrivaenulik kriitik, kes kirjutab halvasti. See pole nii. Kui teatriga midagi totaalselt juhtub, pean silmas, et vaataja ühel hetkel talle selja pöörab, siis pole süüdi inimesed, kes saali tulemata jätsid, vaid need, kes on laval.

Näiteks kui tehakse vaid kommertsi kommertsi otsa, ja seda tehakse veel ka halvasti. Kui tohutult puššitud ja hästi suure raha eest tehtud lavastused on pealiskaudsed, kubisevad klišeedest, siis usun, et mingil hetkel võib vaataja taolise teatriga ära harjuda. Arvata, et selline ongi teater. Ta registreerib, et talle tehakse nalja, ja ta naerab. See on nagu teles, kus komöödiasarjadele lisatakse naer, et inimene ei peaks mõtlema, kas on naljakas või mitte. Tema eest on ära  otsustatud, et see on naljakas...

Aga kui lavastus sind ei puuduta, siis milleks kodust välja ronida? Ma ei taha midagi halba ega head ühegi seriaali kohta öelda, aga seriaalis on teatriga võrreldes tegelased lihtsustatud. Ja kui ma laval hakkan ka nägema neid lihtsustatud karaktereid, sama sisutut dialoogi, no tõesti, mida ma lähen sinna! Seda peangi silmas, kui räägin, et meie ise võime oma ametioskusi lahjendades ja seda mitte osates teha, või mitte mõeldes, inimesed teatrist eemale harjutada.

See, mis puudutab seda esimesena pähe tulevat mõtet, et raha on vähe, siis polegi see nii tappev. Teatrit on tehtud nii krooni, rubla, euro kui ka talongide ajal. Seni, kuni on tahtmine lavastuse kaudu midagi öelda, jagada midagi – rõõmu, muret, mõtteid –, seni teater püsib. Kui läheb raha tegemiseks, siis…jah.

Kevadel lõpetab uus kursus lavakooli. Kas noortel on see tahe olemas?

Muidugi.

Ainult tahte pealt ei jaksa teha lõputult.

Muidugi. Aga mida see kool andma peab? Kahte asja, kui lihtsustada, aga need on ka kõige olulisemad – oskust teha tööd ja töösse suhtumise. Kõik muu, mida õpetatakse – lavakõne, liikumine, näitlejameisterlikkus jne -, see on nende kahe suure asja teenistuses.

Samas pea kõik teatriga seotud inimesed on lavaka lõpetanud. Aga ikka on oht, et teater lammutatakse seestpoolt?

Ju siis vahel on tunnist, just olulistest, «puudutud». Võib-olla pole ka seda – oskust teha tööd ja töösse suhtmist – nii oluliseks peetud. Üldiselt pole meie teatrikoolil häda midagi.

Kui Eesti taasiseseisvuse alguses tuli mingil hetkel noormehi teatrikooli sisseastumiskatsetele vähem, siis vilksatas peast läbi küsimus, et miks peab hea kehaehitusega, mõtlev, tark, sarmikas noor mees minema sandikopikate eest nägusid tegema, kui ta võib minna näiteks ärisse ja väga edukalt läbi lüüa.

Miks peab?

No vot! Oli hirm, et kuna maailm on valla, siis hakkavadki ainult neiud teatrikooli tahtma. Venemaal see on nii. Aga õnneks murdemoment läks mööda.

Kas peab paika lause, mida teie lugesite ajakirjast Noorus - ja nagu hiljem selgus, ütlejaks oli Anu Lamp -, et lavakooli tuleb minna siis, kui leiate jõudu endas seda mitte teha.Ma ei julge kõigi eest rääkida. Mõnda tuleb julgustada. Igaühel on ikkagi oma tee.

Teie tee lavakasse oli üsna käänuline. Saan aru, täna siin istudes olete rahul, et loobusite tööst rätsepana ja läksite pedast lavakasse. Aga teie elus oli veel üks pöördeline otsus. Kui linnateater ja teie lavastajana muutusite väljaspool Eestit menukaks, siis tuli valida, kas jääda siia või minna. Kas te otsust koju jääda olete kahetsenud?

Ma ei tea, mis pudrumägesid oleks siis saanud, aga arvan, et tegin väga õigesti. Oli hetk, mil oleks võinud teatriga festivalidel tiirutada. Aga olin selliseid teatreid näinud ja teadsin, mis on nende probleemid – näitlejad ei tahtnud kuhugi sõita, osa trupist istus aga õige tööta kodus, vajati tegelikult uusi lavastusi -, see viis kõik truppide, teatrite lagunemiseni. Mina ei tahtnud seda teed minna.

Nii ehk naa on põhipublik, millest ja kellest teater on sündinud, ikkagi kodus. Loomulikult võivad soomlased, lätlased eesti teatrit vaadata. Aga kõige paremini mõistab ikkagi oma inimene. Sest tegijate javaatajate kontekst on ühesugused.

Teie ise olete lavastanud Venemaal, nüüd on ees ootamas töö Lätis. Mida teile annab väljaspool Eestit lavastamine?

Hakkad koduteatrit rohkem hindama. Võib saada mingisuguse arengulise hüppe. Näiteks esimene töö väljaspool Eestit oli Peterburis ja kui seda tööd poleks olnud, siis ma poleks julgenud ette võtta Dostojevskit.

Kuna kõndisite samu radu, mida tema oli kõndinud?

Jah. Ta sai kuidagi omaseks. Hakkasin mõistma,  millise karmaga on Peterburi linn ja kui raske on seal elada. Rääkimata sellest, et seal oli ju Ingerimaa «pealinn», ise ma ju ka ingerlane!

Teie vene keele oskus - kui palju on põhjuseks lapsepõlv Jõhvis?

Sealt ma selle nakkuse sain. Ma kümblesin vene keeles. Muidugi käisin palju filme vaatamas, tollal olid ju filmid dubleeritud, telekat vaatasin ka. Teadlikult olen vene keelega tegelenud alles nüüd, kui valmistasin ette Moskva lavastust (2007. aastal esietendus Moskva teatris Et Cetera Adolf Šapiro lavastus «451 kraadi Fahrenheiti», kus Elmo Nüganen mängib - toim.), mida käin kuus umbes kaks korda mängimas. Vahel on ka mõni kuu vahet.

Sel aastal lavastate Lätis. Mida?

Riia Rahvusteatri soovil, nad lausa avaldasid tungivat soovi, et neil võiks olla repertuaaris «Karin ja Indrek». Nad ütlesid, et neil pole klassikut, kes räägiks nendega nii, et tegevus toimub esimese vabariigi ajal, aga kui praegu vaatad, siis on tunne, nagu tekst oleks praegu kirjutatud. Sellist ehmatavat materjali pole.

Kas te ei karda? See on ju esimene dramatiseering, mida te lavastate teist korda.

Ilmselt oleks see olnud probleemiks aastaid tagasi. Praegu ma nii ei mõtle, ma ei oska öelda täpselt, et miks. Võib-olla seepärast, et päris korrata ei saagi. Kuigi kunstnik ja muusikaline kujundaja on samad. Aga saal teine. Teiseks näitlejad. Ei ole mõtet otsida Hele (Kõrve – toim) taolist näitlejat, kes hakkaks mängima Karinit nii nagu Hele. Tuleb leida sealne Karin. Samamoodi teistega.

Esimest lavastust Peterburis tehes oli minus seletamatu rahutus. Samas proovid oli läinud ilusasti, lugu oli juba laval, mingit konflikti polnud, aga midagi oli nagu valesti. Siis tuli Viljandist Peeter Konovalov, kes lavastusele muusika kirjutas, ja nii kui ta minu kõrvale proovisaalis istus, sain aru, et milles viga.

Ma polnud aru saanud, et kellele ma seda lavastust teen, et kas Peterburis elavatele eestlastele või kohalikule publikule. Niipea, kui Peeter vaatas lavastust eestlaste silmadega, sain aru, et pean lavastama sealsele publikule. Tegin mõned asjad ümber, Eestis poleks ma nii teinud, aga mõistsin, et sealne publik peab just sellist varianti ainuõigeks.

Olen mõelnud, et võib-olla seepärast, et lavastatakse nagu kodus, polegi eesti lavastajatel väljaspool Eestit lavastamine õnnestunud. Võib-olla ma ei karda ka seepärast, et mul pole nii palju aega. Proovid algavad augustis ja oktoobris on juba esietendus. Mahukas töö, ikkagi.

Rääkides tulevatest töödest, siis millal on oodata lavastust Eesti Draamateatris?

Praegu pole kindlat kuupäeva ega ideed. Aga mul Pedajasega (Priit Pedajas, Eesti Draamateatri peanäitejuht - toim) on kokkulepe, et ma midagi teen. Draamateatris on palju häid näitlejaid, muidu oleme varsti Metsakalmistul kõrvuti maas, ja töö jääbki tegemata.

Teie järgmine lavastus, Tšehhovi juttudel põhinev lavastus, tuleb mängimisele Salme kultuurikeskuses. On see tagasiminek?

Ei! See on ikkagi edasiminek. Näitlejad on rääkinud, et tahavad suuremat auditooriumi, juhatuses on aga mõeldud, et hea oleks, kui oleks lugu, millega saaks külalisetendusi anda. Seega tuligi idee spetsiaalselt suurele lavale lugu lavastada.

Mingil määral on selles sammus ka leppimist tõsiasjaga, et lähiajal ei ehitata linnateatrile suurt saali?

Jah, seda ka. Kui suure saali ehitamine taas päevakorda kerkib, siis võiks teha uue konkursi, mille tingimuseks oleks lavaaugu säilitamine. Teatrisaal ei vaja aknaid, seega võiks selle ehitada maa alla. Meil on vaja saali, mitte maja.

Teil täitus Tallinna Linnateatris 20 tööaastat.

Pikk aeg, tõesti. Tegelikult oleks jube hea, kui mingi aja pärast oleks siin uued loomingulised juhid, nad ei pea jätkama sama joont, võivad teha midagi muud. Aga nad võiksid tulla teatri seest.

Oot, ei pea ju veel ära minema!

Ei pea, aga 20 aastat pole lühike. Võin enda õigustuseks öelda, et ma hoia sellest kohast kinni. Mul pole ka kartust, et jalgelaust õõnestatakse. Kui ma ajale jalgu jään, siis katsun selle ära tabada, ja enne ära minna.

Aga mis hoiab kinni? Kuidas mingid asjad on välja kujunenud meie või aja poolt kujundatud. Kuidas inimesed omavahel suhtlevad, näiteks peanäitejuht, direktor ja lavapoisid. Siin ei ole vahet ametitel. Meie jaoks on need asjad nii iseenesestmõistetavad ja loomulikud, ei tahagi, et see teisiti oleks. See, mis on ühele teatrile iseenesestmõistetav, võib teises olla haruldane asi.

Meil on terve kollektiiv ja eluterve õhkkond, pole nurgatagust susimist. Loomulikul kõike kõigile ei räägita, aga salatsemine ei domineeri. Sellele pigem vaadatakse pikalt.

Võib see õhkkond seoses kevadel lõpetavate noortega muutuda ärevamaks?

Ääriveeri uuritakse, et mis saab, kes siis läbi huumori, kes teisiti. Aga olen kõigile öelnud, et kellegi lahkumise hinnaga nad nüüd küll ei tule.

Kas linnateatril on võimalik truppi suurendada?

On, saime linnalt ja riigilt tuge. Kes täpselt meie teatriga liitub, jutt on 5-8 inimest, on veel vara öelda. Noored on hakkamist ja lootust täis. Et kõiki ei saa linnateatrisse võtta, sellest saan ma aru. Aga milleks kasvatada ja õpetada noori, kui neid rahalistel põhjustel tööle ei saaks võtta? Et suurendada töötute arvu? Sellest ma aru ei saaks.

Kui teie esimene kursus lõpetas, siis olite kindel, et uut kursust ei võta. Nüüd?

Ma ei tea. Kui esimesed lõpetasid, siis olin ma emotsionaalselt nii läbi, et arvasin selle viimaseks. Lahkumine oli valus. Kui noored ütlesid, kes kuhu teatrisse läheb, siis tulid mul pisarad silma. Ma olin neid teatrijuhina kutsunud enda teatrisse, kuid õppejõuna soovitasin muud. Ilmselt ma ei käitunud kõige targemal moel, ma ei osanud arvata, et nende valik on veel raskem.

Mis kahe lennu vahel on teis õppejõuna muutunud?

Teen ühte asja põhimõtteliselt risti vastupidi. Esimestele õpilastele ma väga palju rääkisin, juhtisin tähelepanu, viisin neid ninapidi juurde sellele, mis minule tundus õige. Võisin ühe korra öelda, kas või kümnendat korda, põhiline, et nad aru saaksid. Aga praegu ütlen ühe, võib-olla teist korda,  kümnendat enam mitte. Äkki on temal õigus? Miks ma pean õpetama ja oma arvamust peale suruma? Vabakasvatus. Esimese kursusega olin karm. Nüüd, kümme aastat hiljem, tundsin intuitiivselt, et aeg on teine, pean teistmoodi tegema. Eks aeg nüüd näita.

Noored on teistmoodi, nemad on vabas riigis sündinud ja elanud. Nad on palju vabameelsemad ja vabad. Või nad tahavad seda olla. Kui eelmisele kursusele ütlesin, et usu mind, et see on nii, usu, et sa näed pärast, et mul on õigus. Siis nüüd ütlen, et see võib olla nii, aga võib ka teisti, otsusta ise.

Te saate 50. Mida juubel teile tähendab?

Mind paneb see muigama.

Kui olulised on teile sünnipäevad?

Mitte eriti. Kõige noorema tütre pealt näen, kuidas üks laps ootab sünnipäeva. Ta elabki ühest sünnipäevast järgmise sünnipäevani, vaheetapiks jõulud. Kas mina olin ka selline? Ei mäleta, tõesti ei mäleta. Praegu tahaks pigem need päevad maha kriipsutada.

On teil midagi, mida sooviksite sünnipäevaks?

On, aga kõike ei saa öelda. Tihti on nii, et mida sa väga soovid, tuleb ise ka selle nimel natuke vaeva näha, siis läheb täide.

Kas need soovid on tööga seotud?

Ega ei ole.

Vanusega on see ikka veidike muutunud. Tajun, et võiks rohkem aega väiksema tütre jaoks olla. Võiks… tean, et seda aega tuleb ise võtta, kes keelab. Aga see selleks. Eks pesamuna hellitamine tulebki ju arusaamisest, et see on viimane võimalus, järgmised on juba lapselapsed. Ma sooviks lapselapsi küll, oleksin hea meelega vanaisa.

----------------------------------------------------------------------

Linnateatrist lahkudes näen Elmo Nüganeni noorima tütrega – käest kinni, süvenenud vestlusse, sammuvad nad läbi teatrimaja. Lähedus. Nad naeravad. Õnnelikult. Minust ei möödu mitte peanäitejuht, vaid isa.

Perekond. Suhted perekonnas. Sõpruskond kui perekond. Perekond. Elmo Nüganeni lavastused – 2011. aastal esietendunud «Aeg ja perekond Conway» valisid kolleegid viimase 12 kuu parimaks lavastuseks - räägivad pea alati just perekonnast. Miks? See küsimus jäi küsimata. Aga võib-olla peitub vastus Nüganeni enda perekonnaloos – Elmo Nüganeni ema kasvas kasuperes, Ingerimaalt pärit isa aga oli sunnitud lahkuma oma kodumaalt. «Ühel pole olnud isa-ema, teisel pole olnud isamaad ja emakeelt. Ja need inimesed leidsid teineteist,» on Nüganen ajakirjas Teater. Muusika. Kino meenutanud.

Ugalas mängis Nüganen lavastuses «Rohukannel» poisikest, kelle isa oli süüdi ema surmas. Stseen, kus poiss on oma vanematehaual, tundus Nüganenile alati kuidagi väga hea, puhastav, kerge ja lihtne. «Ma sain ta väga kiiresti kätte. Ja mina ei tea, miks, aga millegipärast tajusin kohe, et selles situatsioonis midagi on, siia on mingi koer maetud,» on Nüganen meenutanud.

Kui Nüganeni ema tuli «Rohukannelt» vaatama, põgenes ta kohe pärast etendust Tallinna. Alles aastaid hiljem, ühisel autosõidul, sattusid ema ja poeg juhuslikult sellest lavastusest rääkima,  mispeale ema rääkis ära loo oma isast ja emast. «Ja alles siis sain ma aru, miks ta teatrisaalist minema läks. Ja miks mul võis olla mingisugune mentaalne, vaimne side selle stseeniga.»