Käre pakane Iraani üht kuulsamat lavastajat Homayun Ghanizadehi ei muserda – Kanuti gildi saalis esietendunud lavastuse «Kuningas sureb» lavastanud mehe sõnul talle Eestimaa krõbedavõtu ilm lausa meeldib. «Ma pole ju selliste miinuskraadide ja suure lumega varem kokku puutunud,» räägib Homayun Ghanizadeh.
«Ma olen väga õnnelik, et saan Eestis tagasi olla ja teatrit teha,» tunneb lavastaja heameelt. Põhjust rahulolemiseks jagub, sest tema varasem Eesti-töö «Antigone» pälvis siinse publiku ja kriitikute poolehoiu. «Minu trumbiks olid head näitlejad, ma olen nendega väga rahul,» rõhutab Ghanizadeh.
«Antigone» trupist teevad uuslavastuses kaasa Elina Reinold ja Külli Reinumägi. Kuigi inspireeritud Eugene Ionesco ja Samuel Becketti loomingust, on «Kuningas sureb» siiski Ghanizadehi autoritekst. «Alguses oli mul küll plaanis Ionescot lavastada, kuid töö käigus selgus, et välja tuleb midagi sootuks teistsugust,» selgitas lavastaja, kes uuslavastuse detailsema olemuse siiski vaataja avastada eelistab jätta. «Pigem on minu tööd mõjutanud Beckett.»
Kriitikud on Homayun Ghanizadehi varasemates lavastustes, näiteks 2007 FADJRi teatrifestivali võidutöös «Daidalos ja Ikaros» täheldanud lavastaja sügavat sotsiaalset närvi, ühiskonnakriitilist tukset pealtnäha lüürilises kestas. «Seda, et ma oma lavastustes otseselt võimu kritiseeriks, mu töödest küll oodata ei maksa,» selgitas lavastaja.
«Kunst aga on juba oma olemuselt ühiskonnakriitiline. Kõiki kunstiliike huvitab üksikindiviidi ja võimu suhe, nad on üksteisega seotud,» selgitab Ghanizadeh. «Kõik kunstitööd tegelevad teatavate probleemide, küsimuste väljendamisega, igaüks omal moel. Tahame seda või mitte, kerkivad need küsimused ikka pinnale.»
«Võimukriitilisus on kunstile omane igas riigis, mitte ainult Iraanis, nii et kui ma olengi ühiskonnakriitiline, siis mitte oma rahvuse või isamaa tõttu, vaid seepärast, et olen kunstnik.
Kindlasti leiab kunst ühiskonnas, kus võimu ja vaimu, üksikisiku ja ühiskonna suhted pingelisemad, hulgaliselt teemasid, et seda väljendada. See on minu arvates lihtsalt kunsti põhiülesanne – seista võimurite ees justkui halastamatu peegel. Kunstniku positsioon ühiskonnas peaks olema kõrgem kui poliitikutel.»
Iraani ja eesti teatri võrdlemisel hakkab Ghanizadehi sõnul esmalt silma väline – teatrimaju on siin rohkem, kui silmas pidada tegutsevate truppide arvu. «Iraanis tegutseb hulk truppe, ent mängupaiku napib,» rääkis lavastaja. Iraani rahvas aga armastab teatrit, saalid on pea alati täis.
«Uuslavastuste vastu on seal huvi eriti suur,» rääkis lavastaja. «Samas usun ma, et teatri tähendus Eestis on suurem kui Iraanis.»
Kes ta on?
• Homayun Ghanizadeh on sündinud 1980. aastal Teheranis. Ülikoolis lavastajaks õppides asutas ta teatritrupi Mungu ja tõi lavale Becketti «Oodates Godot’d». Teise lavastusega võitis ta 2007. aastal FADJRi parima lavastaja tiitli. «Daidalost ja Ikarost» on mängitud mitmel festivalil Euroopas.
• Ghanizadehi lavastajakäekirja iseloomustavad tugev kontseptsioon ja poeetilised kujundid. Lugu ja sõnumit iseloomustab ta pigem visuaalselt kui verbaalselt.
• Pärast islamirevolutsiooni on iraani teater sattunud keerulisse situatsiooni – peaaegu kõiki kunstilisi väljendusviise kontrollib islamistlik tsentsuur. Ometi suudetakse peita sõnumid ridade vahele ja luua kõrgetasemelist kunsti.
Allikas: «Kuningas sureb» kavaleht