/nginx/o/2017/01/13/6250445t1he97b.jpg)
/nginx/o/2012/02/15/959972t1h58a1.jpg)
«Lottel» on seni Berliinis hästi läinud. Konkursilinastusel oli saal rahvast täis. Heiki Ernits ja Janno Põldma sattusid kohe pärast seanssi noorte piiramisrõngasse, lisaks kõikvõimalikele pärimistele taheti ka autogrammi – soovitavalt käele.
Monteerida ta, sunnik, mõikab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Senistest konkursifilmidest on arvestatavamaid olnud sakslase Christian Petzoldi «Barbara», konkursivälistest ülesastumistest aga ilmselt filmiajaloo elustamine Sergei Eisensteini «Oktoobri» etendamise näol suure sümfooniaorkestri saatel.
Raamid: ideoloogia ja raha
«Barbara» jätkab Florian Henckel von Donnersmarcki «Teiste elus» alustatut. Ka «Barbara» tegevus hargneb Ida-Saksas, ka «Barbaras» kohtame Stasi kaastöölisi. Samuti nagu «Teiste elu» polnud mustvalge plakat, nii pole ka Petzoldi film seda.
Barbara (Nina Hoss) on noor arst, kes soovis emigreerida, ent on nüüd, 1980ndatel, pagendatud selle tahtmise eest umbsesse kolkahaiglasse. Kus igas inimeses võib kahtlustada nuhki. Kus tema tegemisi vaata et avalikult jälgitakse. Võiks öelda, et «põhjusegagi». Sest tegelikult plaanitseb Barbara tõesti pagemist üle piiri läände oma tulevase abikaasa juurde.
Kummatigi Barbara jääb. Kõigi mõistuslike argumentide kiuste. Aga nagu Donnersmarckil, nii ei mahu ka Petzoldil elu kitsastesse arusaamadesse, ka meie tänastesse mõttemallidesse, ning nii ei tulegi filmi lõpplahendus teab mis ootamatusena.
Õige mitmed tänavuse Berlinale filmid polegi ilmtingimata 120 või enam minutit pikad, vaid mahuvad kenasti pooleteise ekraanitunni raamesse. Ega majanduskitsikus siin kaasa räägi, võiks poolnaljatamisi küsida. Suure majanduskriisi ajal produtseerima hakatud
B-kategooria filmide odavam eelarve tulenes peale muu ka nende lühidusest.
On kuidas on, igatahes vendade Paolo ja Vittorio Taviani «Caesar peab surema» on üksnes 76 minutit pikk. Tagatipuks piirdub dekoratsioon paari vanglakongiga. Nimelt on Tavianidel jagunud nutikust võtta Shakespeare ja lasta teda esitada vanglas kinnipeetavatel. Maksab ju tegelikult ikkagi idee, olgu eelarve milline tahes, pahatihti on nad ju mõeldudki varjama idee puudumist. Seda lihtsat tõde üritas «Caesar peab surema» omal kombel veel kord tõestada.
Visandeid lühiajaloole
Meie lõunanaabrite juures Riias sündinud Sergei Eisenstein oli 1920ndatel koteerituim Nõukogude kineast. «Soomuslaev Potjomkiniga» oli ta jõudnud maailma juhtivate filmitegijate sekka. Nii oli igati mõistetav, et just temalt telliti oktoobripöörde 10. aastapäeva tähistama määratud film. Film ka valmis. Tõsi, väikese hilinemisega, esilinastudes märtsis 1928.
«Oktoober» ei kujunenud nii edukaks nagu «Potjomkin». Põhjusi, sh hilinemise põhjusi, oli mitu. Mõni neist poliitilist laadi. Teatavasti oli oktoobripöörde 1917 tegelik juhtfiguur olnud Lev Trotski. Aastal 1927 oli Trotski aga juba kõigilt kõrgeilt ametipostidelt tagandatud. Nii tuli ka kümne aasta tagune äsjane ajalugu ümber kirjutada. Nii tähtsat asja nagu ajaloo «õigesti» kirjutamine ei saanud Stalin jätta aga kuidagi ilma järelevalve ja sekkumiseta.
Ent olnuks asi üksnes Trotskis. Küsimus oli ju selles, mis tegelikult toimus oktoobris 1917, revolutsioon või mitte.
Ja kui muidu võib sellises situatsioonis päästa kunstiteose n-ö inimlik sisu, siis kõnealusel juhul polnud sellestki abi. Nimelt huvitus Eisenstein «Oktoobris» ennekõike n-ö intellektuaalse filmi otsingutest. Üritas filmi vahenditega ekraanile tuua abstraktseid mõisteid, nagu näiteks religioon (kuulus kõikvõimalike eri jumalatega montaažisekvents).
Ometi on «Oktoobri» puhul tegu filmiklassikaga, mida mitmed järgnevate aegade režissöörid, näiteks Francis Ford Coppola, on tähelepanelikult uurinud. Sest monteerida ta, sunnik, ju mõistis. Ja nii kujunes «Oktoobri» uue HD-koopia esitamine omaaegse Edmund Meiseli originaalmuusikaga Berliini ringhäälingu suure sümfooniaorkestri saatel ja Frank Strobeli dirigeerimisel seekordsel Berlinalel piisavalt tähelepanuväärseks sündmuseks.